Esmaspäev, 29. mai 2017

Abstraktsioonid Elu lõplikkusest...

piirideta piiritus...
Olen end korduvalt leidnud viimastel aegadel mõtisklemast sellest, kuidas muutub arusaam Elu lõplikkusest. Ajendid pärinevad mh ka Mica postitusest. Kirjutasin oma esmased mõtted sel teemal ka ajaveebi.

Meil kõigil on oma arusaam surmast või siis sellest, kuidas lõppeb elu. Me ei mõtle sellest, kui oma elu lõplikkusest, vaid kui millestki abstraktsest, mis meid ei puuduta või siis on kuskil sinetaval silmapiiril.  Mis on ka täiesti kohane, sest kes ikka algab või lõpetab oma argipäeva mõttega, et kohe saab kõik otsa ja ei tea, mis sealt edasi tuleb või kuidas see hetk väärikalt läbida. Oluline pole mitte nii palju see lõpp kui selline, vaid kuidas me selleni jõuame. Ja selle üle ei ole lihtne mõtiskleda. Palju lihtsam on teema edasi lükata ja jääda seisukohale, et veel on vaja ja pole nagu asja ka ning et küll jõuab. Ja siis me elame...

Tunnistan, et see teadmine oma isiklikust mitteigavikulisest olemisest ei ole meeldiv ja tahtmine selle teemaga mitte tegeleda on oluliselt suurem, kui sellele mõtlemine kõikides nüanssides, st mida see konkreetselt enda jaoks tähendab. Endiselt, ma ei arvagi, et see on teema, mida peaks iga päev või sageli mõtlema. Kaugel sellest. Kuid inimesed, kes on saanud surmahaiguse diagnoosi, peavad sellega nii või teisiti tegelema ja parem on siis juba see läbi tunnetada. Ja nii ma seda kuue aasta jooksul ka jupiti teinud olen.

Nägin Ellus mõni aeg tagasi raamatut, mida tahtsin lugeda, kuid milleks ma valmis polnud. Sain sisemiselt lõpuks küpseks ja lugesin eelmisel nädalal läbi Paul Kalanithi raamatu Kui hingusest saab õhk. Mind on selle viimase kuue aasta jooksul huvitanud teiste sarnaste diagnoosidega inimeste isiklikud kogemused ja sisevaatlused. Olen lugenud nii Lea Liitmaa kui ka Vahur Kersna kirjutisi ja lisaks mõned muud, mida olen netiavarustest leidnud.

Paul Kalanith oli hiilgava tulevikuga viimase aasta residentuuri neurokirurg ja valmistus oma teadlasekarjääriks, kui sai surmahaiguse diagnoosi. Raamat on tagasivaade elatud elule ja mõtisklused/tunnetused/teadmised, mida ta koges diagnoosi saamisest kuni Elu lõppemiseni. Raamatu kirjutas lõpuni ta abikaasa ja sellel on mitu eessõna.

Autor on suurepärase eneseväljendusega ja raamat on väga haarav. Selles on sõnastatud kõik need hingelised pained, vaatlused ja otsingud, mida sellise teadmisega inimene läbib. Kuidas edasi, kaua veel, kes ma olen, mida ma teen, mida tohin ja mida ei tohi, kuidas ma edasi elan, kellele mind sellisena vaja on, kas ma talun, kaua ma talun jnejne?

Ma ei ole enda jaoks kõiki selle teemaga seonduvat lõpuni sõnastanud, kuid saan täna öelda, et mitte miski pole sama võrreldes selle elu etapiga, mis eelnes haigusele. Olen oma elu jooksul kogenud mitme lähedase põetamist ja elust lahkumist, kuid isegi see protsessis osalemine ei andnud seda teadmist, mis mul on täna, st olles ise samasuguses olukorras.

Teoorias oleme kõik oluliselt tugevamad kui praktikas. Eks sellest ole ka ütlemine, et praktika on tõe kriteerium. Ma ei soovi mitte kellelegi seda kogemust, mis selle diagnoosi saamisega kaasneb. Ja tõsi on see, et see pole mitte ainult kliiniline ja füüsiline võitlus siin maailmas püsimise nimel, vaid eelkõige on see vaimne võitlus oma eksistentsi eest ja nimel. Selles võitluses osalevad ka kõik lähedased, kellele on vaja isegi rohkem tuge, kui inimesele endale.  

Olen endaga teinud kokkuleppe, et ükski postitus üle A4 ei ulatu ja siin sai limiit täis. Jätkan teisel korral.

Palju helget!



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...