piirideta piiritus... |
Olen end korduvalt leidnud viimastel aegadel mõtisklemast sellest, kuidas muutub arusaam Elu
lõplikkusest. Ajendid pärinevad mh ka Mica postitusest.
Kirjutasin oma esmased mõtted
sel teemal ka ajaveebi.
Meil kõigil on
oma arusaam surmast või siis sellest, kuidas lõppeb elu. Me ei mõtle sellest,
kui oma elu lõplikkusest, vaid kui millestki abstraktsest, mis meid ei puuduta
või siis on kuskil sinetaval silmapiiril. Mis on ka täiesti kohane, sest kes ikka algab
või lõpetab oma argipäeva mõttega, et kohe saab kõik otsa ja ei tea, mis sealt
edasi tuleb või kuidas see hetk väärikalt läbida. Oluline pole mitte nii palju
see lõpp kui selline, vaid kuidas me selleni jõuame. Ja selle üle ei ole lihtne
mõtiskleda. Palju lihtsam on teema edasi lükata ja jääda seisukohale, et veel
on vaja ja pole nagu asja ka ning et küll jõuab. Ja siis me elame...
Tunnistan, et see
teadmine oma isiklikust mitteigavikulisest olemisest ei ole meeldiv ja tahtmine
selle teemaga mitte tegeleda on oluliselt suurem, kui sellele mõtlemine
kõikides nüanssides, st mida see konkreetselt enda jaoks tähendab. Endiselt, ma
ei arvagi, et see on teema, mida peaks iga päev või sageli mõtlema. Kaugel
sellest. Kuid inimesed, kes on saanud surmahaiguse diagnoosi, peavad sellega
nii või teisiti tegelema ja parem on siis juba see läbi tunnetada. Ja nii ma
seda kuue aasta jooksul ka jupiti teinud olen.
Nägin Ellus mõni
aeg tagasi raamatut, mida tahtsin lugeda, kuid milleks ma valmis polnud. Sain
sisemiselt lõpuks küpseks ja lugesin eelmisel nädalal läbi Paul Kalanithi
raamatu Kui
hingusest saab õhk. Mind on selle viimase kuue aasta jooksul huvitanud
teiste sarnaste diagnoosidega inimeste isiklikud kogemused ja sisevaatlused.
Olen lugenud nii Lea Liitmaa kui ka Vahur Kersna kirjutisi ja lisaks mõned
muud, mida olen netiavarustest leidnud.
Paul Kalanith oli
hiilgava tulevikuga viimase aasta residentuuri neurokirurg ja valmistus oma
teadlasekarjääriks, kui sai surmahaiguse diagnoosi. Raamat on tagasivaade
elatud elule ja mõtisklused/tunnetused/teadmised, mida ta koges diagnoosi
saamisest kuni Elu lõppemiseni. Raamatu kirjutas lõpuni ta abikaasa ja sellel
on mitu eessõna.
Autor on
suurepärase eneseväljendusega ja raamat on väga haarav. Selles on sõnastatud
kõik need hingelised pained, vaatlused ja otsingud, mida sellise teadmisega
inimene läbib. Kuidas edasi, kaua veel, kes ma olen, mida ma teen, mida tohin
ja mida ei tohi, kuidas ma edasi elan, kellele mind sellisena vaja on, kas ma
talun, kaua ma talun jnejne?
Ma ei ole enda
jaoks kõiki selle teemaga seonduvat lõpuni sõnastanud, kuid saan täna öelda, et
mitte miski pole sama võrreldes selle elu etapiga, mis eelnes haigusele. Olen
oma elu jooksul kogenud mitme lähedase põetamist ja elust lahkumist, kuid isegi
see protsessis osalemine ei andnud seda teadmist, mis mul on täna, st olles ise
samasuguses olukorras.
Teoorias oleme
kõik oluliselt tugevamad kui praktikas. Eks sellest ole ka ütlemine, et
praktika on tõe kriteerium. Ma ei soovi mitte kellelegi seda kogemust, mis
selle diagnoosi saamisega kaasneb. Ja tõsi on see, et see pole mitte ainult
kliiniline ja füüsiline võitlus siin maailmas püsimise nimel, vaid eelkõige on
see vaimne võitlus oma eksistentsi eest ja nimel. Selles võitluses osalevad ka
kõik lähedased, kellele on vaja isegi rohkem tuge, kui inimesele endale.
Olen endaga
teinud kokkuleppe, et ükski postitus üle A4 ei ulatu ja siin sai limiit täis.
Jätkan teisel korral.
Palju helget!