esmaspäev, 29. mai 2017

Abstraktsioonid Elu lõplikkusest...

piirideta piiritus...
Olen end korduvalt leidnud viimastel aegadel mõtisklemast sellest, kuidas muutub arusaam Elu lõplikkusest. Ajendid pärinevad mh ka Mica postitusest. Kirjutasin oma esmased mõtted sel teemal ka ajaveebi.

Meil kõigil on oma arusaam surmast või siis sellest, kuidas lõppeb elu. Me ei mõtle sellest, kui oma elu lõplikkusest, vaid kui millestki abstraktsest, mis meid ei puuduta või siis on kuskil sinetaval silmapiiril.  Mis on ka täiesti kohane, sest kes ikka algab või lõpetab oma argipäeva mõttega, et kohe saab kõik otsa ja ei tea, mis sealt edasi tuleb või kuidas see hetk väärikalt läbida. Oluline pole mitte nii palju see lõpp kui selline, vaid kuidas me selleni jõuame. Ja selle üle ei ole lihtne mõtiskleda. Palju lihtsam on teema edasi lükata ja jääda seisukohale, et veel on vaja ja pole nagu asja ka ning et küll jõuab. Ja siis me elame...

Tunnistan, et see teadmine oma isiklikust mitteigavikulisest olemisest ei ole meeldiv ja tahtmine selle teemaga mitte tegeleda on oluliselt suurem, kui sellele mõtlemine kõikides nüanssides, st mida see konkreetselt enda jaoks tähendab. Endiselt, ma ei arvagi, et see on teema, mida peaks iga päev või sageli mõtlema. Kaugel sellest. Kuid inimesed, kes on saanud surmahaiguse diagnoosi, peavad sellega nii või teisiti tegelema ja parem on siis juba see läbi tunnetada. Ja nii ma seda kuue aasta jooksul ka jupiti teinud olen.

Nägin Ellus mõni aeg tagasi raamatut, mida tahtsin lugeda, kuid milleks ma valmis polnud. Sain sisemiselt lõpuks küpseks ja lugesin eelmisel nädalal läbi Paul Kalanithi raamatu Kui hingusest saab õhk. Mind on selle viimase kuue aasta jooksul huvitanud teiste sarnaste diagnoosidega inimeste isiklikud kogemused ja sisevaatlused. Olen lugenud nii Lea Liitmaa kui ka Vahur Kersna kirjutisi ja lisaks mõned muud, mida olen netiavarustest leidnud.

Paul Kalanith oli hiilgava tulevikuga viimase aasta residentuuri neurokirurg ja valmistus oma teadlasekarjääriks, kui sai surmahaiguse diagnoosi. Raamat on tagasivaade elatud elule ja mõtisklused/tunnetused/teadmised, mida ta koges diagnoosi saamisest kuni Elu lõppemiseni. Raamatu kirjutas lõpuni ta abikaasa ja sellel on mitu eessõna.

Autor on suurepärase eneseväljendusega ja raamat on väga haarav. Selles on sõnastatud kõik need hingelised pained, vaatlused ja otsingud, mida sellise teadmisega inimene läbib. Kuidas edasi, kaua veel, kes ma olen, mida ma teen, mida tohin ja mida ei tohi, kuidas ma edasi elan, kellele mind sellisena vaja on, kas ma talun, kaua ma talun jnejne?

Ma ei ole enda jaoks kõiki selle teemaga seonduvat lõpuni sõnastanud, kuid saan täna öelda, et mitte miski pole sama võrreldes selle elu etapiga, mis eelnes haigusele. Olen oma elu jooksul kogenud mitme lähedase põetamist ja elust lahkumist, kuid isegi see protsessis osalemine ei andnud seda teadmist, mis mul on täna, st olles ise samasuguses olukorras.

Teoorias oleme kõik oluliselt tugevamad kui praktikas. Eks sellest ole ka ütlemine, et praktika on tõe kriteerium. Ma ei soovi mitte kellelegi seda kogemust, mis selle diagnoosi saamisega kaasneb. Ja tõsi on see, et see pole mitte ainult kliiniline ja füüsiline võitlus siin maailmas püsimise nimel, vaid eelkõige on see vaimne võitlus oma eksistentsi eest ja nimel. Selles võitluses osalevad ka kõik lähedased, kellele on vaja isegi rohkem tuge, kui inimesele endale.  

Olen endaga teinud kokkuleppe, et ükski postitus üle A4 ei ulatu ja siin sai limiit täis. Jätkan teisel korral.

Palju helget!



laupäev, 27. mai 2017

Ajendid ja uudishimu

kus on?
Ahnus ajab upakile, ma ütlen ja uudishimu võib täiesti viia olukorrani, kus unustad aja ning ruumi. Selmet, et tempot maha keerata, leian end oludest, kus tempo on hoopis kasvanud. Ja väljas on suur suvi. Tulin eile loengutest ja nautisin sumedat, lõhnavat kevad-suve. Puudel on värskest lehevaigust ja õitest täiesti uimastavalt hea lõhn. Jäin pärnasalu juures täiesti seisma ja ahmisin endasse seda joobnustavalt mõnusat lõhna. Reedeõhtuti on linn alati hanguvas olemises. Õhus on täiesti tajutav vibratsiooni vähenemine: pooleldi inimtühjad tänavad, aeglustuv liikluse voog jne.

Nädalapäevadest ja kuupäevadest pole õrna aimugi, arvestus toimub läbi nn to do listi. Huvitav on see, et pole väsimust, ei vaimset ega füüsilist. Hoopis põnev on. Pidevalt kerkib küsimus, mis karul kõhus on: kas saepuru või kopsupõletik? Kevad on toonud palju projekte, mille sisu on erakordselt kaasakiskuv. Mõtlesin just, et hea on, et pole väikseid lapsi, vastasel juhul oleks sellises laines elamine vastuvõetamatu. Sealt edasi jõudsin selleni, et elu igas peatükis on oma muster ja sisu. Vastab tõele, et loodus tühja kohta ei salli ja inimeseni jõuavad need võimalused, milleks ta valmis on.

Üle pika aja ärkasin keset ööd selle peale, et peas olid nn lahendused, mis vajasid kirjapanemist ja millega ma siis ka paar tundi tegelesin. Tore teadmine on, et ma olen sellel tasandil emotsioonideks ikka veel võimeline, st et maailm pole mind veel nii ära kulutanud, et miski kaasa ei haaraks.

Sellistes aegades elamisel mõtlen alati loominguliste inimeste peale, kes loomeprotsessides rõõmustavad ja kurvastavad. See on väga energiamahukas, kuid tulemus on alati sügavalt rahuldust pakkuv. Sisemine põlemine annab olemisele palju värve juurde, kuid ka kurnab piisavalt.  Vahel heiastub mõttefragment, et heaoluühiskonnas elamine tekitab inimestes sisemist loidust ja ootuse, et  lahendused tulevad väljaspoolt, st keegi teine lahendab kõik ära ning inimeseni jõuavad valmislahendused. Piisab vaid sellest, et kulgeda enda jaoks sobivas olemises ja küll saab...

Häid elamusi!





teisipäev, 23. mai 2017

Meditsiinisüsteemi hammasrattad vol 5

lukutaga on luku taga
Elu Kiirteel on teinud oma ja leidsin, et pole oma Ravisaagast viimased kuud ühtegi infojuppi avaldanud. Jäin just mõtlema, et milles põhjus? Ilmselt tüüpilisele eestlasele omane: kui asjad on protsessis või ei ole midagi kindlalt või positiivset, siis sõna ei võta. Viimase postituse sellel teemal tegin 14.oktoobril 2016. Selle viidatud postituse allpool on ka kokkuvõte sellest, kuidas Saaga alguse sai.

Mis siis vahepeal toimunud on? Ma jätan kõik juriidilised terminid kõrvale ja proovin maakeeles ning lihtsas vormis esitada kronoloogilises järjekorras tehtud tegevused ja tulemid.  Lõpupoole kirjutan ka sellest, mis küsimused ja tunded on mul kogu selle Saagaga tekkinud.

Peale õõvastava ja humoorika TKE otsust edastati avaldus haiglasse,  mis tegeleb mu ravimisega ja kus need probleemid alguse said. Loomulikult otsustas haigla mittesiduva TKE hinnangu enda garantiikirjaks võtta ja teatas, et nemad on kõik õigesti teinud ja see, et ma eluohtlikusse seisundisse jõudsin ilma ravita, oli lihtsalt haiguse progressioon ja nad ei pidanudki miskit teisiti tegema.

Remargi korras: ühes teises kaasuses, mille puhul TKE hinnang oli nende jaoks ebasoodne, rõhusid nad just sellele, et hinnang ei ole siduv ja nad ei muuda oma tehtud otsust. Nii et TKE hinnang raviasutusele on vastavalt sisule kas kaitseks või mittejärgimiseks.

Saagaga edasi. Seejärel esitati avaldus politseisesse kriminaalasja algatamiseks, mis päädis kriminaalasjast algatamise keeldumisega. Põhjus ikka seesama TKE mittesiduv hinnang, kus 13 väärikat mitteonkoloogilise kogemusega teadlast ja meedikut (sh ämmaemand ja medõde ning hambaarst) tõdesid, et hoolimata dokumenteerimisel tehtud veast tehti kõik õigesti.

Järgmine etapp viis Riigiprokuratuuri avalduse esitamisega, mille tulemuseks tõdeti, et politsei on kõik õigesti teinud (kusjuures viidati  jällegi sellele TKE mittesiduvale hinnangule). Kusjuures Riigiprokuratuurist edastati lõpudoku digiallkirjastamata, seega töödokumendina.

Seejärel esitati avaldus Ringkonnakohtusse. Täna laekus tulem, mille kohaselt kohustati Riigiprokuratuuri oma otsust sisuliselt uuesti läbi vaatama.

See, et ma pole kirjutanud sellest Saagast, ei tähenda seda, et ma sellele mõelnud ei ole. Ma võin veel mõista kuidagi haiglapoolset vastust, et nemad viga ei teinud (kaitsekilbina kasutades TKE õiguslikult mittesiduvat hinnangut), kuid ma ei mõista politseipoolset keeldumist uurimise algatamisest. Ja mind kummitab senini küsimus, palju selliseid vigu on veel tehtud?

Täna on saanud oluliseks minu jaoks küsimus, et kui radioloog tegi dokumenteerimisel vea (ehk siis kirjutas epikriisile, mis onkoloogile alusdokumendiks patsiendi seisundi hindamiseks on, et metastaasilisi leide ei ole, kuid tegelikult olid need olemas ja uuringu nn piltidel olemas), siis kas onkoloog peab lähtuma patsiendi ravimisel vaid sellest epikriisist või peab ta vaatama ka neid uuringutulemusi? See on oluline küsimus, st seda, et hoolimata sellest, et radioloog vea dokumenteerimisel tegi, siis oleks seda viga pidanud märkama onkoloog, kui see kuulub töö-ülesannete hulka. Samas, kui onkoloogiste haiguste puhul nn riskimaandamist ei toimu, siis tekib küsimus, et kas tõesti ühe inimese eksimus võib lõppeda Patsiendi surmaga? Eks aeg ja menetlused annavad selguse.

Kummastav on minu jaoks ikkagi olukord, kus kõik institutsioonid, kes peaksid olema objektiivsed, allikakriitilised ja sõltumatud, teevad otsuseid ja võtavad aluseks ühe hinnangu, mis ei ole õiguslikult siduv ning mida ei saa vaidlustada. Ehk siis on rikutud kõiki inimese õiguskaitseprintsiipe. Nõrgemanärvilisemad, haigemad ja vähemateadlikud inimesed sellise kadalipu läbides jõuavad tõdemuseni, et tavalise inimese elu ega õigused ei huvita kedagi ning et ametnikud teevad kõik, et oma vead kalevi alla toppida ning juriidiliselt korrektselt otsad vette lasta.

Komisjon, mis annab õiguslikult mittesiduvaid hinnanguid on kohustuseks vaid Patsiendile, sest ilma selleta ta kohtusse pöörduda ei saa, kuid on aluseks kohtule hagiavalduse tagasilükkamiseks, kui hinnnag on Patsiendi jaoks ebasoodne. Toredalt on õigusesse sissekirjutatud, et Patsient võib tellida täiendava ekspertiisi, kuid seda raha eest. Ja õiguskaitse, ehk esindaja saab ka reeglina raha eest. Raske haiguse põdeja peaks võitlema oma elu eest, mitte maadlema kõrgemal tasemel juriidilise pilotaažiga. Kui viga on tehtud, siis tuleb seda tunnistada ja võtta vastutus.

Tänan siin väga kõiki vandeadvokaate, kes on võtnud esindada Kliente nn tulemustasu eest. Tänan ka kõiki meedikuid, kes teevad oma tööd vastutustundlikult ja hingega ning kelle jaoks Patsiendid ei ole statistilised ühikud. Eesti onkoloogid on väga head ja lisaks meediku tööle teevad nad paljud muude erialade esindajate tööd lisaks, olles sotsiaaltöötajad, toitumisnõustajad, liikumisterapeudid, psühholoogid jne.


Nii et Saaga jätkub. Milleni see välja jõuab, seda näitab aeg ja ametnikud. Õiguskantsleri poole pöördun ma sellekohase pöördumisega ühel päeval kindlasti, kus ma küsin, kas see on tõesti põhiseadusega kooskõlas, et Patsiendi kohta saab teha otsuseid hinnangu põhjal ilma, et talle oleks antud võimalus seda hinnangut vaidlustada.

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...