Eraelu puutumatus vs avalikustamine – mina võin, aga sina ei tohi! (vol 2)

Kui palju on piisav?

Ühes varasemas postituses kirjutasin ka eraelu piiridest, digitaalsest jalajäljest ja avalikustamisest. Mõlemad postitused tekitasid lugejates mõtteid ning teemakohaseid pöördumisi. Tore! Tänud kaasamõtlemise eest.

Sellel teemal ei ole õiglane hinnata seda, kas midagi on palju või vähe või siis, et X kogus isikuandmete avalikustamine on Õige ning alla/üle selle on Vale.  Kuna eraelu piiride määratlus on konkreetse indiviidi subjektiivne hinnang, siis keegi väljaspoolt ei saagi olla õigustatud ütlema, kas need piirid on õiged või valed. Kui on huvi õigusteoreetilise käsitluse kohta inimese eraelu puutumatusest, siis kommenteeritud põhiseaduses on see täiesti olemas.

Mind on pigem pannud mõtlema selle teemaga kokkupuutes inimeste teadlikus enda ja lähedaste isikuandmete avalikustamisel, mitte avalikustatud andmete hulk. Pean sellel teemal loenguid aasta jooksul ca 500 - 800 inimesele ja olen seda teinud aastaid.  Arutelu põhjustab tavapäraselt mitte inimeste enda poolt ja enda kohta avalikustatud isikuandmete hulk või viis, vaid pigem lähedaste/tuttavate/sõprade poolt eelneva kokkuleppeta avaldatu.

Kindlasti on eraelu piiride määratlemisel oluline kultuuriline ja territoriaalne aspekt. See, mis ühe rahvuse või riigi puhul mõeldamatu ja solvav, see teise puhul on elementaarne ning normaalne. Oluline on, et ei üldistataks oma nägemust kui absoluutset tõde.

Niisiis on inimeste teadlikkus võtmeküsimuseks, et ennetada võimalike ebakohti ja vaidlusi. Teadlikkus just selles võtmes, mida ja kuidas võib teha, mitte mida ja kuidas mulle meeldib. Inimese vabadus oma andmetega toimetada on pea piiramatu, kui just mõne eriseadusega sellekohast normi pole kehtestatud.

Paar aastat tagasi avaldati Tartu Ülikooli poolt läbiviidud uurimus – Privaatsus inimõigusena ja igapäevatehnoloogiad (2014). Selle uuringu kokkuvõtest: “Uuringu tulemustest selgus, et vaid 18% inimestest hindavad oma teadmisi heaks või väga heaks selle kohta, milliseid andmeid nende kohta kogutakse. 36% hindas oma teadmisi rahuldavateks ja 43 % vähesteks või täiesti puudulikeks. Eelkõige hindavad oma teadmisi madalalt vanemaealised isikud.”

Ja veel: “Küsiti ka, millised olukorrad inimesi häirivad, milliseid situatsioone ja nende tagajärgi nad peavad ohuks. Üldistatult peeti küsimuste põhjal ohuks kogutud andmete kasutamist mitte- eesmärgipäraselt ilma isiku teadmata, kogutud info alusel inimeste isiklikesse asjadesse ja otsustusvabadusse sekkumist, identiteedivargusi ning seda, et kombineerides andmeid on võimalik inimese kohta saada teada asju, mida nad sooviksid salajas hoida. “

Ja ma lõpetan tänase postituse uuringu tsitaadiga: “Uuriti ka küsitletute üldist hoiakut andmete kogumise ja andmekaitse suhtes. Suurem osa vastanutest (53%) oli seisukohal, et see mure isikuandmete pärast on asjakohane, samas oli märkimisväärselt suur ka nende vastanute osakaal (41%), kes arvas, et mure isikuandmete kaitstuse pärast on ületähtsustatud. Nii käesolevast uuringust kui ka eelnevatest sarnastest uuringutest tuleb välja, et eestlastele on omane passiivne hoiak ja leplikkus andmete kogumise suhtes.

Eraelu puutumatus vs avalikustamine – mina võin, aga Sina ei tohi!

mina võin, Sina ei tohi!

Valmistasin loenguid ette ja jäin privaatsuse piiride või nende puudumise üle mõtteid heietama.

Saksa ja prantsuse privaatsusgurud avaldasid eelmise kümnendi keskel hämmastust, kuidas eestlase eraelu piirid nii avarad on, st kuidas me aru ei saa, et sellises hulgas infot inimese kohta ei ole turvaline veebis avaldada. 

Meie kehitasime õlgu ja ütlesime, et nii on mugav ja kuna nii saab teha, siis miks ka mitte (nt kinnisturaamatud, väärtpaberite keskregister, kohtulahendite register, äriühingute omanike ja nõukogude, juhatuste liikmete andmed, maksuvõlgnevused jnejne). Suur osa sellest avalikustamisest Eestis pärineb mitte ratsionaalsest mõtlemisest ja kulude kokkuhoiu arvestamisest, vaid sellest, et seda oli/on võimalik teha (I do it, because I can).

 Eraelu puutumatus on argipäevas selline abstraktne mõiste, mille sisu üle mõeldakse harva. Teema muutub arutelukõlbulikuks siis, kui keegi neist piiridest üle astub ja inimene haiget saab.

Kuna tegemist ei ole käegakatsutava materiaalse põhivabaduse ja –õigusega, siis on see ka arusaadav. Samas on selle rikkumise puhul tegemist tagajärgedega, mida pole võimalik olematuks muuta. Kui turvatunne on rikutud või maine kahjustatud, siis see taak jääb inimest terve elu saatma. Äärmuslikel juhtudel lõpevad need olukorrad vägivaldselt elu lõpetamisega.

Ühelt poolt kõikepaljastav avalikustamine ja teisalt paranoia andmete töötlejate suhtes on tekitanud huvitava olukorra, kus inimene ise avaldab enda ja oma lähedaste kohta uskumatult suures mahus üksikasjaliku teavet ja siis diskuteeritakse selle üle, kui palju andmeid on erinevatel töötlejatel ja mida nendega peale hakatakse.

Võib öelda, et me oleme jõudnud keskkonda, kus töötlemise nõudeid ei rikuta mitte nii palju töötlejate poolt, kui lähedaste poolt.  Lähedased, sõbrad, tuttavad on lahked jagama andmeid, kui on võimalus midagi võita (tarbimismängud) või kui ollakse vaenujalal (lahutused, usalduse petmised jms).

Kehtib vanasõna, et sõjas ja armastuses on kõik lubatud. Libakontodest kuni teadvalt vale-andmete edastamiseni. Kurvad ja masendavad on olukorrad, lapsevanemad manipuleerivad laste andmetega, et enda jaoks soodsamaid tulemusi lahutamisel saada.  Ja siis lapsevanemad, kes eksponeerivad oma väikelapsi mõtlemata, kuidas see nende lapsi tulevikus mõjutada võib. Täna on juba koolikiusamise näited, kus kunagi lapsepõlves vanemate poolt avaldatu last koolis mõjutab.

See kõik ei ole ulme, vaid päriselu. Kunagi mõtlesin, et kui neid lugusid keegi kirjanikuandega inimene lühijuttudeks koondaks, siis võiks nende avaldamine inimesi mõtlema panna ennem, kui neid tegusid tegema hakatakse. Küberkiusamine on teema, millesse tänasel päeval väga tõsiselt ei suhtuta.

Inimeste soovid oma eraelu eksponeerimisel/kajastamisel on erinevad ja viisakas oleks, kui me austaks oma lähedaste ja sõprade/tuttavate soove ning lähtuksime sellest.

Austagem teineteise ja üksteise soove!