Kirjutasin
eelmisel aastal umbes samal ajal, et aastalõpuhullus on tuurid sisse saanud. Arvate,
et sellel aastal on teistmoodi? Ega ei ole küll. See on nagu refrään, mis igal
aastal kordub. Jätsin sellel aastal töised tegevusi planeerides rohkem nn auke
kalendrisse, et tempo üle pea ei kasvaks, kuid tänaseks on täis needki. Juba
veebruari lõpuni tean enam-vähem, mida argipäeviti teha tuleb.
Selle eest on elu
põnev. Ja sees on teadmine, et peagi saab puhkama. Neli nädalat veel ja siis
sureb maailm paariks nädalaks välja. Ma kavatsen siis tegeleda vaid sellega,
mida sisemus heaks arvab. Juba see mõte teeb olemise heaks. Tegelikult on mul
juba täna hommikust saati uimasuseni mõnus olemine. Kaks päeva omas
tempos...mõnusmõnus.
Arst helistas
esmaspäeval ja kamandas mu kompuuteruuringusse, sest viimased paar kuud kasvajamarker
veres kerib ülespoole. Kõik muud näitajad, mida regulaarselt kontrollitakse, on
täiesti terve inimese omad. Näis siis, mida see sisemise ilupilt näitab.
Teadmine saabub järgmise nädala sees.
Kuigi ega need
tulemused mu argipäeva oluliselt teise võtmesse ei keera. Kui mingeid uusi
koldeid avastatakse, siis tähendab see vaid seda, et pean haiglat külastama kas
mingi aja iga päev, igal nädalal korra või üle kolme nädalase intervalli. Juunist
alates olen niikuinii kord kuus haiglat külastanud. Nii, et tegelikult ei
miskit uut argipäeva ei lisanduks.
Siis, kui vahepeal
neid minikoldeid leiti, nii oligi. Nüüd juba juunist saati on olnud sisemine
ilu ilma mingite lisanditeta, st kõik, mis oli, on kas kadunud või tugevas taastumises.
Pigem on see psüühilise pingetaluvustesti aeg. Emotsioone on hulka keerulisem
ohjes hoida. Ja kui need veel lainetena tulevad, siis võib täiesti musta auku
lennata nii, et ei saa arugi. Ärkasin paar ööd tagasi paanikahoo peale. Sain
teadvuse selgeks ja mõtlesin, et no mida krdit.... Natuke endaga toimetamist ja
pääsesin sedakorda musta augu põhja maandumisest.
Sellistel
ooteaegadel on hea, kui mõttetegevus piisavalt koormatud on ja muid
liikumistegevusi piisavalt on. Siis ei jää nn lollide mõtete arendamiseks aega.
Ja õhtuks on ka juba füüsiline väsimus nii suur, et enam ei jaksagi muud, kui
pea padjaga ühendada ja unedemaale minna. Ja hommikul saab tegevustes ratas
ennem hoo sisse, kui teadvus päris ärkvele on tõusnud. Vaid hea...
Ja igasugune
positiivne emotsioon päevas aitab sisemist tasakaalu hoida, seda hoolimata
sellest, kui väike või suur see hea on, mille endasse salvestan. Õnneks olen
selle hea leidmise enda jaoks juba harjumuspäraseks muutnud. See heade soovide
purk, millega aasta alguses alustasin, on suureks abiks selle harjumuse
kujundamisel olnud. Purki iga päev ei ole jõudnud häid asju kirja panna, kuid peas
on see uus muster täiesti automaatseks muutunud.
Mis siis veel?
Mulgikapsa ja verivorsti isu on. See on toit, mida reeglina vaid kaks-kolm
korda aastas teen: ennem jõule, jõududel ja aastavahetuse paiku. Täielik hooaja
söök. Sama, mis piparkookide ja mandariinidega. Kuni aastavahetuseni ja siis
ülejäänud aastal ei mingeid emotsioone. Võivad maailmast täiesti kadunud olla. Mis
tähendab seda, et ma täna-homme panen potitäie kapsast hauduma😇
Head!
Räägi sellest purgist lähemalt☺
VastaKustutakirjutasin sellest purgist selle aasta 1.jaanuaril postituse (http://tasakaalukunstnik.blogspot.com.ee/2017/01/2017-aasta-heade-motetemeenutuste-purk.html). Idee lihtne, kuid kujundab harjumust ja on suureks abiks olnud. plaanin selle purgi sisus aastavahetusel kohe mõnudega surfata ja meenutada neid mõnusaid ja häid olemisi.
VastaKustutaNeid purke on igasuguseid võimalik teha ja minuarust Sa ju kirjutasid, et Teil ka mingi purk (oli vist ühiste tegevuste jaoks). Poodides on ka neid nn purke müügil, kus on siis emale, isale, sõbrale, mehele jne häid mõtteid. ma nimetasingi selle heade mõtete purgiks.
"Arst helistas esmaspäeval ja kamandas mu kompuuteruuringusse, sest viimased paar kuud kasvajamarker veres kerib ülespoole."
VastaKustutaMa olen juba varasemalt soovinud tähelepanu juhtida ühele asjale, kuid jäin mõtlema et äkki solvud selle üle. Nimelt kas sa ei arva et needsamad oma blogisse üles riputatud imelikud jubedad monstrumite pildid mõjutavad sinu alateadvust ja ka rakutasandit ning seal hakkavad tegutsema samasugused "monstrumid" ?
Ka iga pilt ja iga värv on signaal sinu (ja mitte ainult sinu, vaid ka lugejate) alateadvusele, sealt omakorda jõuab see organismi rakutasandile. Vahepeal juba mõtlesin et ma iselõpetan sinu blogi lugemise, sest kuidagi koledad ja sünged pildid on üles pandud. Nii et väike soovitus - vaheta nad välja mingite ilusat, puhaste, selgete vastu. Isegi päisepilt võiks olla teine. Milleks varjud, pimedus ja koledad elukad?
Tänan ettepanekute ja tähelepanu juhtimise eest!
KustutaMul tekkisid seoses Su kirjutatuga mõtted. Inimesed on erinevad. seda nii värvide tajumise Sh selguse, puhtuse mõttes) kui muu visuaalse kujutava kunsti osas. Mõne jaoks on öö kole, teise jaoks sametine, sooe ja hubane. mõni naudib päikesepaistet ja teisel hakkab selles kuldses soojuses halb, mõni tahab lavale rambivalgusesse ja teine on nõus saalis ka üksi publikuna istuma ning lavastaja ei taha olla stsenarist ja vastupidi. värvidega samad lood. Tajume neid erinevalt. Olen värviterapeutidega ka sel teemal arutlenud. Ja nn pildid või maalid vm kujutav kunst võib osutuda ühe jaoks meeldivaks ja teise jaoks õõvastavaks. Inimestega sama. Ühe jaoks ülisobiv ja teine ei suua ühes ruumis viibida, nn orgaaniline ja kõhedust tekitav.
ilmselt me tajume värve ja pilte erinevalt. kui Sinu jaoks pole värvid, kujundus, pildid või sõnad/tekst sobiv minu blogis sobiv, siis loomulikult pole vaja enda jaoks negatiivsust oma vabast ajast ja tahtest tulla kogema. Kui otsustad, et enam ei naase, siis kõike head ja kui tagasi otsustad tulla, siis teretulemast. Ja ikka kirjuta, kui tunned, et tahad millelegi tähelepanu juhtida või uurida/täpsustada või eriarvamust esitleda.
mis solvumisse puutub, siis mul on sellega keeruline. inimeste peale eriti ja veel eriti nende inimeste peale, keda ma ei tea ega tunne. vahel jah, mõned kirjutatud või öeldud sõnad on minu jaoks nn triggeriks, mis käivitavad mõned mõttemustrid või juhivad tähelepanu minu jaoks ebamugavale teemale või tekitavad huvi selle vastu, miks inimene end niiviisi väljendab, kuid inimese endaga siin seos puudub. minu isiklik sisemine tunnetamine. solvuda olen suutnud vaid oma laste peale ja siis ka mitte öeldud sõnade, vaid tehud või tegemata sõnade peale, kuid see on harv juhus.
Sinu blogi, eks ise tead mis teed ja kuidas kujundad, ning ka minu valik kas loen edasi või mitte. Loomulikult on värvide tajumine erinevatel inimestel erinev. Kuid (puhaste) värvide, muusika ja naeru mõju oma tervisele on inimesed siiski alahinnanud. Minu kommentaar oli ajendatud sellest et sa ju võitled oma raske haigusega, mis salakavalalt ajab oma kombitsaid igale poole ning samas riputad oma blogisse üles mingite kombitsatega kummalisi elukaid. Kas tõesti värviterapeut soovitab niiviisi talitada? See kõik tundub mulle kuidagi vastuoluline. Aga ma ei hakka pikemalt sellel peatuma, kellel soovi, võib ise omale lisamaterjali otsida. Pole minu asi, kuidas keegi oma alateadvust kujundab ja milliste terapeutide juures ta käib.
KustutaTäpselt nii on jah.
KustutaVärvid ja kujundid näivad eri vaatajatele erinevad. Miskit siin ilmas pole lõpuni halb või hea. Ja õige ta on, et kellel soovi, see leiab nii kirjandust, kui inimesi, kes puuduoleva või vajamineva info temani toob. Öeldakse, et me näeme ja saame aru siis, kui me selleks valmis oleme.
ma pole väga kindel, kas värvid, muusika või naer alahinnatud on. ehk lihtsalt ei räägita sellest nn kõva häälega. naerujooga on väga populaarne ja ka värviteraapiat on palju nig muusikateraapiat ka. aga jällegi, eks igaüks jõuab käib oma teed ja omas temos ning need ei sarnane kellegi teise omaga.
Head ja ohutut Teed!
Mina ei näe vastuolulisust :) Pigem vastupidi. Üsna laialt on levinud enda murede ja probleemide nö välja-elamine. Ehk siis kirjutatakse/räägitakse/joonistatakse ja miks ei võiks siis ka pildi postitamise kujul enda elu-oluga toime tulla. Seda nii ala- kui ka päris teadlikult/sihilikult. Mul endal oli nooruses raske periood, mille jooksul kritseldasin ja lõin selliseid kujundeid, mis olid kõike muud kui nö helged-pehmed-valged-pilvekesed. Arvan, et see oli lihtsalt minu viis asjaga toimetada. Siis korraga see lõppes ja asendus muusika kuulamisega. Tänaseni kõnetab mind 99% juhtudest vaid melanhoolne/kurbliku alatooniga muusika. Kõiksugune väidetavalt hea ja positiivne pigem ajab mind närvi. Et igale oma. Taoline "õpetus", et püüa olla positiivsem ja ümbritse end vaid pehmete kaisukarudega, on üsna primitiivne. See ei välista samas seda, et see ei võiks töötada :)
KustutaAga see pole võluvits. Mulle tundub enda elu põhjal küll sedasi, et inimpsüühikas on palju enam tahke ja arenguid kui HEA ja HALB, ILUS ja KOLE :) Näiteid pole vaja kaugelt otsida. Teooria järgi peaks/võiks olla läänemaailm kõikse õnnelikum tegelaskond maamunal - ometi see nii pole. Kuigi meie ühiskond on täis kõikvõimalikke tera-ja muid peute, ei ole see midagi lahendanud ega lahenda kah(mulle tundub nii). Samamoodi nagu pole Aasia, vaatamata oma suurele vaimsusele, jõudnud kuhugi helgusesse.
Aga samas on tore, et on olemas terapeudid ja ka mungad kuskil kloostris. Nii nagu pole mõtet kloostrimungal meedikule minna seletama, kuidas see peaks oma elu elama, ei tasu ka meditsiinitöötajal nina kirtsutada templi suunal. Ometi me seda teeme. Sellest on kahju, sest mu meelest selliselt lähenedes jätame me inimkonnana suure osa potensiaalist kasutamata ja kulutame energiat loomuomasele ärapanemisele :D Eks minugi kommentaar läheb sinna "panemise" valdkonda. Et veidi tasakaalustada, siis tundub mulle, et tegelikult on kõigel oma eesmärk ja mõte.
arvan samamoodi, et igale oma. elul on värve ja ilmselt ka seetõttu on spektreid palju. igale oma. just. kellele must-valge, kellele pooltoonid jnejne. ja kui paljusus eksisteerib, siis on palju põnevam neid variatsioone avastada, kui vastanduda. ja küll igaüks oma ära tunneb. muidu neid variatsioone ei eksisteeriks, kui nende järele vajadust poleks.
Kustutalühidalt - head leidmisrõõmu!
Mulle, just vastupidi, see päisepilt väga meeldib - niisugune valguse ja varju vaheldumine ja ikka ning jälle pilvede tagant ja vahelt paistev päike. Kas see on su enda foto või kusagilt netist leitud?
VastaKustutaSee on netiavarustest leitud pilt ja minu jaoks esmaselt vaadates tähendas just seda värvide mängu me elus. Selles on peale lume ja öö kõik olemas, st valgust varje, erinevaid värvide tonaalsust ja spektreid.
Kustutaeks jah, me tajumegi visuaale erinevalt ja ka värvide/selguse osas on tunnetus erinev. kui ikka looduses värvid eksisteerivad, ju siis neil igal mingi eesmärk on, vastasel juhul oleks evolutsiooni käigus muudatused ammu realiseerunud.
Head!