Kui end ise nurka mängida...

Kui ennast ise ei hoia, siis ei hoia Sind ka keegi teine. Nii juhtub, kui mõtlemata tervikule, annad sõrme huvitavatele pakkumistele. Ehk siis, teo ja tagajärje vahel on põhjuslik seos. Pealegi on tagantjärele tarkus täppisteadus ja üldse, analoogseid ütlemisi võiks muudkui jätkata.

Ma kolmas päev mõtisklen, kuidas saab üks inimene NII juhmakas olla. Juhtus see, et laupäeva õhtul töistelt toimetustelt koju jõudes tabas mind esmalt energiakriis, st vappekülm, mis lõpuks palavikuna väljendus. Mu viimase paari aasta kehatemperatuur on nagu alajahtunul, üle 35,4 kraadi display'l ei näidata. Nii et 37,4 kraadi juures  tekib juba tõeline kaaluta oleku tunne ja kui näit üle 38 jõuab, siis pole ulmefilme telekast enam vaadata vaja. Maailm on nagu akvaarium.

Ilmselgelt keeldus mu organism minuga koostööst ja tekitas olukorra, kus ma peangi teki alla olema ja end välja puhkama. Pühapäevast ma suurt ei mäleta, kuid eile logistikat ümberkorraldades oli olemine ikka väga dimensiooniväline. Täna on vähemalt pea klaar ja hommikul oli harjumuspärane kehatemperatuur naasnud. Andsin endale pühaliku vande, et veedan ka tänase päeva koduarestis ja kohtun maailmaga homme.

Mille hea pärast ei suuda inimene ennetavalt mõelda oma tegude võimalike tagajärgede üle? Oleks siis veel, et tegemist pole isikliku heaoluga. Vaja ikka Elu Kiirteel kurve sirgeks vedada, selmet enda jaoks sobivas tempos eesmärgi poole kulgeda. Kus kohast tuleneb eelnev kogemuse unustamine? Ma ju tean, millega ma lõpetan, kui endast ei hooli. Varajane alzheimer oleks ainus tõsiseltvõetav argument.

Üks põhjustest kindlasti see, et lubaduste väljapeilimisel on rõhutud abile, st stiilis: ole hea, tule appi...; teine kindlasti see, et...üüratult põnev on lahenduste leidmine... ja nii võib jätkata. Kuid...teovõimetuks muutun vaid mina ise. Lammas, ma ju räägin (õigemini kirjutan). Sellised õppetunnid ei taga kunagi seda, et enam ei tee, vaid ainult seda, et niipea ei juhtu. Ajalises mõttes siis nii pool aastat või sinnakanti.

Pole iriseda ka kellegi kallal peale enda. Käisin juba peegli ees monoloogi pidamas. Loodan, et jääb meelde (vähemalt mõneks ajaks). Kasslastel on kerge provokatsioonidele alluda: piisab mängu ilust, kui silmad eelseisvast mõnust kissi tõmbuvad...

Ahjaa,  lapsed soovisid isadepäeval puhul õnne. Kui küsivalt otsa vaatasin, siis tuli vastuseks, et täidad isarolli ju ka, et täiesti päevakohane. Optimeeritud ressursid, pole parata, aja nõue ikkagi.

Ma lähen ja mõtisklen sedakorda samm ettepoole, et kuidas vältida olukorda, kus ma kõva häälega JAA tahan öelda, kui ainus mõistlik lahendus on vastata, et tänan, palun mõni aeg hiljem või siis, et aitäh pakkumast, ei ole minu jaoks (täna).

Häid valikuid ja hoolige endast!