Siit, sealt ja siis veel natuke...

netiavaruste leid...sillad meis endis...

Seda suurt, et... ei olegi miskit suurt. Tavapärane rutiin. Tõsi küll, väikese erisusega. Mul on järgmised neli päeva omas rütmis, st avan välisukse vaid siis, kui ise tahan. Mõtlesin ennist, et kas tegelen kõik neli päeva suuremal hulgal mittemidagiga või pühendan osa sellest ka asisele tegevusele. Jõudsin järeldusele, et alustan looderdamisega ja eks siis tunda anna, mis edasi saama hakkab.

Kuna aasta lõpp ja algus on olnud koormavad  ning energiamahukad, siis on paras alustada akude laadimisega. Milline luksus: terve öö magada ilma, et valu ärataks või köhasoolo nõuaks ettekandmist. Igatahes on mul hea olla. Lugesin ennist blogisid ja püüdsin aru saada, mis see päevakajaline  teema ka on, kuid tundub, et hetkel polegi ühest kandvat teemat, mida suurem osa lahata sooviks.

Minu eelmise postituse jätkuks veel nii palju, et väga äge on, kui keegi võtab vaevaks midagi sellist ette võtta. Mingil põhjusel me teiste heaks midagi nn lambist lihtsalt niisama ei tee. Kes suudab meenutada, millal viimati ilma igasuguse põhjuseta kellelegi mingi huvitav üllatus sai tehtud? Mul endal läks ka meenutamisega jupp aega ennem, kui meenus. Raamatuid ma küll ei kinkinud, kuid paar positiivset elamust organiseerisin küll.

Olen viimased päevad arutlenud ajatul teemal – ei ole mõttekas maailma läbi isikliku vaatenurga kaeda, see tekitab rohkem küsimusi, kui annab vastuseid. See, mis ühe jaoks on sobiv ja loomulik, see teise jaoks absurd ja ebamõistlik. Sealt edasi tekkis küsimus, et kuidas siis kirik keset küla ehitada nii, et head suhted, mugavussoon ja turvaline olemine alles jääks?

Jõudsin järeldusele, et polegi keeruline. Kuna selliste järeldusteni/olukordadeni jõutakse tavaliselt emotsionaalseid ja subjektiivseid hinnanguid andes, siis on enda jaoks ohutum õlgu kehitada ja tunnistada, et nii ka saab. Konflikt plahvatab siis, kui hakata  selgitama või uurima. Siis tuntakse end sageli rünnatuna ning järgneb verbaalne ja isikliku alatooniga rünnak.

Mida isiklikum või hingelähedasem teema, seda emotsionaalsem reageering. Vahel olen leidnud end tulisest arutelust, mis on vaidluseks üle läinud ja mõelnud, et oli seda nüüd siis vaja? Ses mõttes, et need emotsionaalsed väljaütlemised ei muuda midagi ja ei ole kasuks kellelegi. Lihtsalt puhtal kujul väljaelamine ja oma arvamuse tuline kaitsmine ja ka kohatine õigustamine.

Kohe, kui see teadmine saabub, siis kohe on ka maharahunemine. Iseasi siis, kui keegi hakkab otsuseid minu eest vastu võtma või minu elukorraldusse sekkub. Igasugu arvamusi talun üsna külma rahuga ja vahel ka suurima leidmisrõõmuga. Mitu pead ikka mitu pead ja nii leiab täiesti uusi ning huvitavaid vaatenurki ja/või võimalusi.

Ja lõpetuseks: veetsin pool päeva ilusalongis. Vat see on koht, mis kõigile meeltele pai teeb. Pediküür ja juuksur ja massaaž....tundsin, kuidas viimanegi paha enesetunde jupikene kadus. Kui vähe on inimesel õnneks vaja...