teed ja rajad... |
Nautlesin
pühapäeva hommikus ja muuhulgas lugesin blogisid. Ühest blogist jäi kummitama mõte,
et kuidas argipäevad õhtusse saavad ja teise blogi postitusest keerleb
mõttekatke, et miks on vajalik pidev vastandumine. See teine teema jääb minu
sees veel küpsema, sest kuidagi katkendlik veel.
Aga see
argipäevade ajalooks saamine on huvitav. Ma olen kirjutanud nädalapäevade
erievast vibratsioonidest ja nädalavahetuse mõnusast olemisest, kuid
tegevustest, millega argipäevad täidetud on, pole kriipsugi. Arvan, et enda
jaoks on see oluliselt huvitavam teadmine, kui lugejatele. Üritan tagasivaatamise
võtmes mingi kuldse kesktee leida, sest vaevalt ühest mustrit on, ehk mingid
sarnasused. Ja ega me sõjakooli rutiinis ka ei ela.
Niisiis argipäeva
hommikud jagunevad esmalt niipidi, et kas on vaja tõusta kellaga või ilma. Olen
pika ärkamisega. Selleks, et kodust heas olemises väljuda, pean ärkama vähemalt
kaks tundi ennem välisuksest väljumisaega. Ilma kellata ärkamisaeg jääb 8 ja 9
vahele. Kui end lugema unustan, siis ca 10 ja 11 vahele. Ärkamise kohustuslik
osa on veel õige maitsega kohv, õige tool ja iPad. Esimese kruusijagu olen ma
veel unemaailmas ja täiesti akontaktne. Vaatan aknast välja ja lasen endal
kohaneda selle reaalsusega.
Kui olen
unemaailmast lõplikult siinpoolsusesse üle tulnud, siis teen teise tassi kohvi
ja lasen pilgul uudisteportaalidest üle käia ja loen mõnda blogi. Järgneb meilbokside
kiire ülevaatamine ja päeva tegevuste ülevaatamine ning vajadusel kalendrisse
muudatuste tegemine. Vahel ka mõned kiired töökõned. Ja olenevalt sellest, kas pean välja minema
või mitte, järgneb riietumine ja siis kas lahkumine punkti B suunas või
läpakaga töisele lainele asumine. No näed, kuskile sinna vahele mahub ka
söömine, kui meeles on.
Ja nii see päev
siis kulgeb vastavalt planeeritule, sekka lõuna ja siis olenevalt sellest, kas olen
väljas või kodus, toimetan edasi või lähen magan paar tundi. Argipäevade lõpud
on erinevad. Vahel lõpeb mu argipäev lõunaunest ärkamisega ja vahel üheksa
paiku õhtul loengute lõpetamisega. Kui hilised loengute lõpetamised jäävad
valgemasse aega (märts kuni oktoober), siis ma jalutan pool maad, kui koju
tulen.
Õhtuti teeme
lastega tavaliselt päeva briifingu ja lepime järgmise päeva tegevused kokku ja
suhtlen mingi kanali vahendusel sõbrannade/tuttavatega. Kuskile mahub sinna
söömine ja vahel ka minupoolne toiduvalmistamine (pigem siis ikka vastupidi),
kui olen päeva kodukontoris tööd teinud.
Päeva lõpetuseks
loen või siis vaatan mõne seriaali osa ära. Kuigi telekaga on mul suhted väga
hootised. Eelistan lugemist. Ennem unedemaale minemist on meditatsiooniosa, ehk
päeva kokkuvõtted ja lahtilaskmised ning lõdvestusharjutused. Õhtusöögi
ja magamaminemise vahelisse aega jääb ka käsitööga tegelemine, kui tahtmist on.
Ka kultuuriampsud
(kontserdid, kino, teater jms) ja päriselus lähedastega ega kohtumised jäävad argipäevade
õhtustesse aegadesse, kui ma just linnast välja kaugemale ei sõida. Ma eelistan
nädalavahetused endale hoida. Majapidamistegevused koonduvad laupäevale ja ajas
kulgemine ja akude laadimine pühapäeva. Pühapäevaõhtutesse kuulub ka järgmise
nädala kalendrisse pilgu heitmine.
Vaatasin, et
kõige varieeruvamad on tegevused peale nn tööpäeva lõppu. Argipäeva rutiin on päevasel
ajal suhteliselt sarnane igal tööpäeval. Kalendris on tegevused ja kohtumised
planeeritud mõned kuud ette, nii et palju loominguliseks lähenemiseks aega ei
jäägi. Argipäevade vahelduse moodustavad visiidid meedikute manu ja ärajäänud
kohtumiste asemel maastleitud aeg. Lühidalt – igav inimene, kes armastab planeeritud
argipäevi ning mõnusalt uimaseid nädalavahetusi.
Olete mõelnud,
kuidas Teie argipäevad õhtusse jõuavad? Pole...aga visake korra pilk peale,
kuhu see aeg kulub, nii et leiame end sageli ütlemas... ei ole aega..
Väga huvitav blogi. Edu Teile!
VastaKustuta