Laupäev, 8. oktoober 2016

Maailmade kokkupõrked, ehk My Way is the Highway

Kas minu maailm mahub Teie universumisse?
Igal indiviidil on tema oma maailm, mida sageli ka omas mullis elamiseks/olemiseks nimetatakse. Ja õige ka. Selleks, et mitte Suures Maailmas kildudeks hajuda ja end mitte päris ära lahustada lasta, on oluline, et oma mull turvaliselt koos püsiks ja seal sees hubane ja mõnus olla oleks. Kuid inimene on sotsiaalne liik ja karjaloom (väheste eranditega).

Turbulents tekib ja ohtlike või traagiliste tagajärgedega tuleb tegemist teha siis, kui suhtlemiseks läheb. Siinkoha võib vabalt paralleele tõmmata liiklusega ja selles oleva kultuuri või kultuuritusega. Võiks ju öelda, et kui ei taha, siis ei pea ju autoga sõitma, kuid liikluses oleme ühel või teisel moel kõik. Ja suhtlemise puhul kehtib sama. Tahad või ei taha, aga vähemas või suuremas mahus tuleb suhelda. Isegi siis, kui väga ei taha.

Ja nii need mullid siis tõukuvad-tõmbuvad-põrkuvad. Palju ebameeldivat saab vältida, kui kasutada suhtlemises elementaarset viisakust ja avatud ning sõbralikku lähenemist. Kuid ma arvan, et suures plaanis jääb see ulme valdkonda kuuluvaks sooviks. Kõik on vaid inimesed ja ei ole keegi meist 24/7 positiivse ja rahulise ellusuhtumisega.

Osa meist saabki oma päeva  nn positiivse energia sellest, et loob negatiivse õhkkonna ja naudib siis turris inimeste seltskonnas olemist ning ei unusta leeki õhutamast, kuid tundub, et lõke kustuma hakkab. Tavapäraselt on nad meie hulgast need, kes teavad täpselt, mis kellegi elus toimub ja mis on teiste inimeste väärtused ning see uudistevoog on lakkamatu. Selliseid inimesi tabab sageli üllatusmoment, kui mänguga kaasa ei minda, vaid pööratakse kogu see olemine huumori abiga positiivsesse suunda tagasi. Õnneks ei ole neid üle kriitilise massi piiri ja tangot ei saa üksinda tantsida, ikka on vaja partnerit, muusikat ja roosi ikka ka.

Kuna kulgen palju avalikus ruumis, siis tegelen sageli inimvaatlusega. Mind siiani hämmastavad ja panevad mõtlema tigedad vanainimesed, kes on oma olemises üdini agressiivsed. Ma ei saa sellest aru. Kord ma sekkusin ühe vanainimese monoloogi, kui ta lähedal seisvatele teismelistele selgitas, et nood peaksid maani kummardama vanainimeste ees, sest nad on neile võlgu. Ütlesin, et kui noored on võlgu vanainimestele eilse eest, siis vanainimesed võlgenvad noortele tänase ja homse, nii et kui ta tahab rahus edasi eksisteerida, siis võiks kasuta terviklikku lähenemist. Siis tõmbas vanainimene  musi krimpsu ja pööras oma tigeda pilgu aknast välja. Sai rahulikum. Need ei ole üksikjuhtumid, vaid need  korduvad väga sageli ning on jõulised. 

Vanainimesed peaksid olema väärika enesehinnanguga ja mõistvad. Nende käes on tohutu kogemuste pagas ja hunnikute kaupa võimalusi, mida jagada. Aga kui jagatakse vaid viha ja negatiivses võtmes halvustavaid silte? Mis annab neile algkoolilaste või siis teismeliste ründamine või halvustamine? See ei ole torisemine ega heatahtlik nokkimine, see on ehedal kujul agressiivsus. Õnneks verbaalsel tasandil, kuid sõnad võivad palju rohkem haiget teha. Ja kuidas need väiksed ja kasvavad inimesed peaks siis austuse ja lugupidamisega suhtuma vanadusse. Ja kuidas neist saavad kasvada mõistvad, helged ja avatud inimesed, kui neid sootsiumi vanem osa kohtleb kasvamise aegu kui pätte, kaabakaid ja hukkaläinud noorust?

Öelge nüüd, et kui ei meeldi, siis ära kasuta ühiskondliku transporti:), aga neid tigedikke on igal pool: tänaval, kaubanduses, haiglas jnejne. Minu suureks rõõmuks ei ole kõik vanainimesed sellised, kui piisab päevas kord ühe sellisega kohtumisest, kui ma mõtlen, et mis on nii  koledat selle inimese elus toimunud, et ta hing nii krimpsu ja kitsaks on jäänud, et kogu see valu selles võtmes väljavalamist vajab?






3 kommentaari:

  1. Noortena olid need tigedad vanad lihtsalt väliselt ilusad. Sa ju ei mõista hukka noort naist, kes vahkvihas su peale sisiseb? Ei. Mõtled, et vot milline seksikas iseloomuga tüdruk. Väga kuum!

    Ka noore mehe puhul vaadatakse, et ta ju teeb sporti, ajab äri. See on loomulik, et selline äge noor mees teistest üle sõidab. Nii peabki.

    Vanaks jäädes vajuvad aga välised kaunistused inimese küljest maha. Alles jääb sisemus.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ka nii saab. Ja eks see valikute küsimus ole, kuid mind häirib eriliselt, kui selliselt käituvad inimesed vanuses 70pluss ja seda olenemata soost ning kui adressaatideks on algkoolilapsed või teismelised.

      Avalikus ruumis põhjuseta oma agressiivsuse väljaelamine on taunitav hoolimata vanusest, soost, keelest või värvist.

      Ilmselt olen ma liiga kriitiline, kuid ühine ruum võiks jääda suhtlemissaastast oluliselt puhtamaks. Sellest olmemürast eemaldumiseks kasutan reelgina kõrvaklappe.

      Nii et kannatlikku meelt!

      Kustuta
    2. Ei ole sa liiga kriitiline, täitsa õige jutt:))

      Kustuta

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...