Teisipäev, 4. oktoober 2016

Kiirtee Varjudemaal

Ka Varjudemaal on Kiirtee
Kas Teid on vallanud korraga vastandlikud tunded mõne tegevuse osas? Täna on seis selline, et mitte üks gramm ei taha mugavustsoonist välja minna ja teisalt on tahtmine asjatada. Pean ühiskondliku transpordiga kulgema. No mitte üks raas see mõte ei meelita. Küll aga tahan seda mõnusat tunnet, kui koju tagasi jalutan toimetustelt. Ja nii see pendel kõigub: siia- ja sinnapoole.

Ilmselt on see mugavustsoonist väljumise küsimus. Sügaval sisemuses olen omaette olija. Meeldib omas tempos kulgemine, lahenduste leidmine ja vormistamine. Samas, kui ma olen enda jaoks heale tulemusele jõudnud, siis ma tahan seda jagada. Niisama kellegi tähelepanu võitmiseks olen ma piisavalt mugav ja laisk, pealegi see ei muuda lõpp-tulemust. Samas on jälle tore, kui keegi märkab ja hea sõna ütleb. Jälle vastuolu.

Olen aru saanud, et tänaseks päevaks on mugavustsoonist väljumisel üheks pingeallikaks füüsiline suutlikkus. Avastasin ükspäev linnas asju ajades, et võin vabalt paanikahoo saada, kui ühiskondlikust transpordist väljun või sisenen. Mul ei ole enam hirm mitte enda koordinatsiooni või tasakaalu pärast, pigem on see tingitud välistest muutujatest.

Ühel päeval bussist väljudes paar tigedat vanainimest nügisid ja siis kobisesid, et noor inimene, võiks kiiremini liikuda. Eksole. Proovigu ise selle kaelaortoosi ja brysseli pitsist selgrooga kiireid liigutusi teha. Kuna olen olemuselt ratsionalist, siis ei pea põhjuseta taksoga kulgemist vajalikuks. Lisaks pean nii või teisiti liikuma ja kui ma seda teen vähe aeglasemas tempos kui keskmine inimene, siis tuleb liikumiseks valida lihtsalt õige aeg ja tempo. Ja ega ma nüüd päris tigu ka ei ole.

Tegelikult on arengud isegi metsikult positiivsed olnud, võiks lausa imena kvalifitseeruda. Kui kevadel oli viie meetri läbimine ettevõtmine omaette, siis täna võin niisama õues jalutades selle roosa torbiku vabalt ka kaela panemata jätta ja ilma igasuguse raskusteta paar kilomeetrit maha kõndinda ilma, et tunneks end maratoni läbinuna. See on mõnus tunne. Saab pead keerata ja kogu keha ei tee pöördeid kaasa.  Poleks kunagi uskunud, et pea hoidmine on füüsiliselt koormav tegevus. Täna imikuid vaadates, kes kaela kandma õpivad, saan neist suurepäraselt aru.

Nii et tegelikult pole mul vastumeelsust suhtlemise kui sellise vastu, vaid pigem mure võimalike äkiliste liigutuste vastu, mida ma teha ei tohi. Olen nende viimaste kuudega tõeliseks selgeltnägijaks saanud inimeste liigutuste etteaimamisega.

Ja veel paar tähelepanekut. Kui olla pealtnäha füüsiliselt terviklik, kuid liigeldes olla aeglasem või  kohmakam, siis sageli kuulen märkusi, et peab siis uimerdama. Kui märgatakse seda kaelaortoosi, ehk siis visuaalselt on aru saada, et oled vähe kipakama liikumisega, siis on inimesed oluliselt mõistvamad. Kui kevadel valust ühel korral äärekivile istusin, siis paar möödujat ei jätnud möödudes mainimata, et keset päeva end täis lakkuda soliidses eas naisterahval lihtsalt ei sobi.

Palju toredaid hetki. Tõesti. Aga Varjudemaal paistab ka päike ja tehakse tööd!



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...