Laupäev, 1. oktoober 2016

Minu Elu Olulised Naised

Minu Elu Olulisim Naine
Ilmselt on hingede aeg kätte jõudnud, sest vanema ja tema tegemised meenuvad üha enam. Ta oli erakordselt karismaatiline, leidlik, eripärase ja lõpmatu huumorimeelega, sihikindel, tugev ja tark Naine (seda loetelu võiks jätkata veel pikalt). Ma ei mäleta, et ta oleks kunagi häält tõstnud, kuid oma kasevitsaside järel käisin ise. Minu kujunemist on kõige rohkem mõjutanud kaks naist – emaema ja ema. Vanaema ütlusi olen ka erinevates postitustes tsiteerinud. Selles kirjutise pühendan oma Vanemale.

Ta ei olnud selline klassikaliseks kujunenud vanaema tüübi esindaja. Pigem  segu Karlssom-Majasokk-Pipi-Vanaema Õunapuu otsast tegelaskujudest. Kõigutamatu ja isepäine ning üldjuhul heas tujus kõigis oma lõpmatuis tegevustes: kuskil midagi korraldamas, lahendusi leidmas, lepitamas, nõu andmas jnejne. Selle kõige kõrvalt pidasid nad vanaisaga jäneseid, kanu ja kohutavalt suurt aia- ja põllumaad. Ma ei mäleta, et oleks kunagi teda näinud paigalseisvana ja ootamas, et keegi talle lahendused koju kätte tooks või midagi tema eest ära teeks. Tema päev algas suveti kella 4 aegu hommikul ja lõppes kesköö paiku. Üks kuldlause neist õhtutest, kui vanaema juures olin: sellele, kes voodi leiutas, tuleks anda Nobeli preemia. Ta oli minu Ilmasammas, Nutumüür ja Pihi-Isa 33 aastat.
Vanaema sõbrannadega (paremal)1960ndatel Järvamaal


Vanaema sündis 21. Mail 1917.a oma vanemate seitsmenda lapsena Ida-Virumaal. Ta elutee algas juba keerulistel aegadel ning tema täiskasvanu-iga jäi eelmise sajandi kõige murrangulisematesse ja segasematesse aegadesse. Mitte ükski orkaan tema Elus ei suutnud teda murda ega muuta teda kibestunud ja õelaks Inimeseks, ei siis kui venelased ja sakslased kordamööda ja vaheldumisi teda valnglas hoidsid või seina äärde mahalaskmisele viisid või kui ta mattis oma lapselapse ja hiljem oma ainsa lapse.

Koolitee oli ajastule omaselt 7 klassi pikk ja siis otsustas perekond, et töökäed on vajalikud kodus. Selleks ajaks oli tema vanematekoju jäänud kaks last. Vanaema rahutu meel teda kaua kodus ei hoidnud ja elu viis teda merele, merede ja maade taha; ta töötas kõige erinevamatel kohtadel. Minu teadliku mäletamise ajaks rääkis ta viies keeles: eesti, vene, saksa, inglise ja tiba prantsuse keeles. Kui ma tema jaoks arusaamatult käitusin, siis korda ta öeldut kõikides neis keeltes.

Kunagi ütles ise, et on nagu Kriimsilm pidanud 9 ametit ja seda seetõttu, et ajaloolised olud (sõjad ja riigikorralduslikud muutused) tingisid ümberõppimise vajaduse ja väidetavalt ei lasknud tal väga paikseks muutuda ka ta rahutu hing.

Kui ma täiskasvanuks saades uurisin, et miks ta nii palju oma elus kardinaalseid pöördeid on teinud, siis vastas ta alati, et kui üks asi on otsa saanud, siis tuleb minna mööda järgmist Teed edasi ja et paigalseis närtsitab hinge ära ja Elu kaob nagu liiv läbi sõrmede.

Põnevamad ametid minu jaoks, mida vanaema pidas: laeva varustaja, teemaja pidaja, raamatukogu juhataja, ühiselamu komandant ja katlakütja. Neist  aegadest pärinevad ka lood, mida meenutades alati naeran ja mida ka paljudele tuttavatele rääkinud olen. Need huumori ja järeldustega pikitud lood on nagu Onu Remuse jutud. Oma laste jaoks pean neid kirja panema hakkama, sest kahju oleks, kui need aegade hämarusse kaoksid.

Laeva varustaja või pootsmani abilise ameti pidamine lõppes sellega, et vanaema abiellus vanaisaga. Alati kui satun Metskaptenit vaatama, siis meenuvad need lood, mida vanaema oma selle eluetapist rääkis. Ma ei suuda siiani mõista, kuidas oli selliste kipakate alustega võimalik ümber Kap Hoorni sõita. Minu bioloogilise vanaisa saatus oli karm ja ta jäi teadmata kadunuks. Vanema abiellus uuesti 1953ndal aastal ja see on see vanaisa, keda mina mäletan.
1953

Pensionile jäi ta 70ne aastaselt ja viimase täienduskoolituse omandas 64-aastaselt, kui tegi katlakütjaeksami. Miks? Vanaema jõudis järeldusele, et tolleaegse kõige kõrgema pensioni väljateenimiseks oli see lahendus kõige parem tema jaoks. Tolleaegsed keskküttekatlad olid masuudikatlad, mille kõrgus oli üle 2-meetri. Selles katlamajas, kus vanaema töötas, oli alguses kolm sellist giganti ja hiljem tuli neli veel juurde. Töö oli üsna karm. Talvisel perioodil ärkas vanaema kell 4 hommikul ja jõudis koju 8-9 paiku.  Ta  oli seal tööl kuni sai 70 ja siis teatas pidulikult, et töötamisega on nüüd kõik. Aga see on üks teine lugu.
 
Vanaema ja pea kolmveerand sajandit
Mõned Vanaema kuldlasued, mis aina sagedamini meenuvad ja mida olen avastanud end kasutamast:
-       Kui Sa tahad oma elus midagi, siis tee selle nimel tööd;
-       Mitte midagi ei juhtu, kui sa midagi ei tee;
-       Igas asjas on head, leia see üles ja pane enda kasuks tööle;
-       Ainult surm on lõplik;
-       Vigu pole olemas, on õppetunnid, milleks Sa korralikult pole valmistunud;
-       Ole ettevaatlik oma soovide sõnastamisega, Sulle ei pruugi meeldida need tagajärjed, mis hoolimatusega kaasnevad;
-       Enne ütlemist mõtle, eriti kui oled vihane. Sõnu ei saa tagasi võtta;
-       Pea padja alla panemisest ei tõuse kasu;
-       Endaga peab kõige paremini läbi saama;
-       Kui Sa ennast ei tunne, siis ei tasu teiste teemal sõna võtta;
-  Mitte kedagi ei huvita, mis Su sees toimub. Võta end kokku ja anna maailmale see, mida Sul heaolemiseks vaja on;
-       Viha on mõttetu energia kulutamine ja võtab võimaluse asju näha nii nagu nad tegelikult on;
-       Lein tuleb endast läbi lasta ja siis vabaks anda;

-       Minevikus elamine võtab tuleviku võimalused.

neli põlvkonda 1993ndal aastal

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...