Neljapäev, 13. oktoober 2016

Ise oled süüdi, et peksa said!

Ise ta noris!
Mul on emotsioonid. Nad on eilsest õhtust saati olemas minu sees ja kobrutavad. Emotsioonid on vaht, mis tuleb enda seest välja saada, muidu laperdab terve mõtlemine ja aju ei funktsioneeri nii nagu peab.

Käisin eile NO99s kuulamas koduvägivalla Ohvrite lugusid, mida kanti ette kas kohtuotsuste või politseisse tehtud avalduste vormis. Kantseliit korjab elult värvid ning muudab toimunud sündmused iiveldamiseni räigeks. Teema mitmetahulisus ja sügavus on ilmselge. Lisan siia Eesti Ekspressis avaldatud artikli selle kohta.

Oma töö ja tuttavate kogetu tõttu olen varemgi kokku puutunud Ohvritega, kuid kaks tundi lakkamatut ja kiretut faktide edasiandmist juriidiliste viidetega olid masendavad. Nii masendavad, et ürituse lõppedes oli saalis vaikus – selline surnud vaikus. Anglo-ameerika õiguses on termin – victimizied. See on siis, kui Ohver läbi erinevate menetluste (politsei, kohus jms) uuesti tunnistusi andes kogeb uuesti läbi- ja üleelatud õudust.

Koduvägivald on väga karm teema. Nii karm, et inimesed keeravad pea kõrvale ja ei soovi sel teemal suhelda. Nii need, kes on Ohvrid, kui ka need, kes seda ei ole. Paljud teemaga mittekokkupuutunud ütlevad, et see on kunstlikult kergitatud aines ja et see pole probleem, et Ohver võiks ära minna sellest keskkonnast või ise ta sellise olukorra tekitas vms

Selle teemaga seondub palju linnalegende ja stereotüüpseid käitumismudeleid. Sellise fooni hoidmine sootsiumi poolt võimaldabki vägivaldse paarisuhte kestmist. Kui välised inimesed nn EI NÄE ja EI reageeri, siis on see piisav õigustus vägivalla korraldajale, et kõik ongi normaalne.

Eriti valus oli kuulata neist tekstidest institutsioonidepoolseid faktide tõlgendamisi. Teatavasti hinnatakse tõendeid kogumis. Mis tähendab, et nii Ohvrilt, Süüdistatavalt ja kaasatud menetlusosalistelt kogutakse faktid, mida siis õigusnormidega kooskõlas hinnatakse. Protsessis on Ohver vaimselt kõige nõrgemas positsioonis ja vaimselt kõige rohkem häiritud. Süüdistatav reeglipäraselt teab täpselt, mida ta korda on saatnud ning on ka vaimselt stabiilsem. Teised menetlusosalised, kui nad Ohvriga lähedalt seotud pole, on üsna neutraalses positsioonis (mis on ka täiesti mõistetav).

Neist kohtuotsustest ja avaldustest tuleks teha uuring, kus teadlased selgitavad välja otsuse tegija subjektiivse hinnangu osa otsuse kujunemisel, millel ei ole ühtegi seost ei õigusnormi ega toimunud faktide osas. Meil on olemas normid, protsessid, kuid neid teevad Inimesed, kelle suhtumine jääb sageli tasandile: ise oli süüdi, et nii lühikest kleiti kandis või ta viis inimese endast välja, kus too kontrolli enese üle kaotas....

Kuulata kuivas juriidilises tekstis seda, kuidas jõuti järeldusele, miks polnud tegu vägistamisega või vägivallaga ja seda hoolimata sellest, et Ohvril olid kehalised vigastused tuvastatud, kuid mis ei olnud piisavalt rasked ja Süüdistatav eitas oma tahtlust, vaid “lihtsalt tõstis Ohvri uksest välja, sest tahtis privaatsust” või Ohver suguühte ajal “veidi niheles”, kuid seda ei saa lugeda vastuhakkamiseks või selgelt mittenõustumise märgiks. See on haige, väga haige.

Nagu igal probleemil, nii on ka sellel teemal väga palju erinevad tahke. Üks on kindel, mitte keegi ei tohi vaadata kõrvale, kui kohtab ilmsete Ohvri tunnustega Inimest või näeb pealt Inimese vääritut ja vägivaldset kohtlemist!





2 kommentaari:

  1. Mulle siinne suhtumine EI MEELDI. Ma olen olnud abielus naisega, kes tunde järjest üritas mind vägivallani provotseerida. Ei õnnestunud. Tolle naise poolt lihtsameelsetele levitatav vägivaldsussüüdistus kõlab, et ta sai füüsiliselt kannatada hetkel kui üritas minu tuppa sisse tungida. Jälk! Miskipärast aga fikseeriti kiirabis kehavigastused minul, mitte temal.

    Moraal - inimesi on igasuguseid. Ka naisi. Ma ei ole absoluutselt nõus siin läbiviidava Ohvri Staatuse ülistamisega. Selle lähenemise tagajärg saab olema, et salakaval või psüühiliselt haige naisterahvas vormistab oma mehe vägivaldseks kurjategijaks.

    Mina seda teatrietendust vaatama kindlasti ei lähe - pole vaja vanu haavu lahti kiskuda.

    VastaKustuta
  2. Kindlasti on Inimesed erinevad. Postituses pole kordagi väidetud, et Ohvriks ei ole sattunud mehi, lapsi, vanemaid või vanavanemaid või et koduvägivald on ainult meeste põhjustatud. Lähtusin postitust kirjutades lähisuhte vägivallast ja neist Ohvirte lugudest, kes olid nõus oma lugu avaldama.

    Kindlasti ei ülista ei mina ega ka keegi teine Ohvri Staatust, see väide on väga küüniline. Kurb, kui Teie kogemus Teile sellise enesetunde on andnud.

    Ohver on Ohver, ükskõik mis selle olukorra on tinginud. Ka Teie olete Ohver. Seda enam peaksite mõistma, millises seisundis on need inimesed. Kui Te mõistmist või lahendust oma oukorras ei leidnud, siis ei tähenda see seda, et Ohvrid tuge ei vaja.

    Igasugune (va oma elu eest võitlemine) vägivald (vaimne, psühhiline) ükskõik kelle suhtes on absoluutselt taunitav ja ei ole õigustatud. Igasugune koduvägivald ei saa olla tolereeritav ega põhjendatav. Selle Inimese (olgu ta Naine, Mees, Lapsed, Vanemad, Vanavanemad) tegudele, kes kodus vägivallatseb (sh ka vaimne vägivald), tuleb piir panna kohe, kui need teod toimuvad.

    Paljudel juhtudel Ohver algselt ise ei adu, et tegemist on vägivallaga (vaimse vägivalla puhul). Füüsilise vägivalla puhul on välised tunnused selgelt näha ja siis PEAB reageerima kohe. Tegemist ei ole ühegi osapoole ülistamisega, vaid vajadusega vägivaldne suhe lõpetada ennem, kui Ohvrile pöördumatuid kahjusid tekitatakse. Füüsilised vigastused paranevad, vaimse tervise taastumine ei pruugi alati toimuda. Sestap ongi VÄGA oluline, et võimalikult varajases faasis Inimene sellisest keskkonnast eemaldakse.

    VastaKustuta

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...