Ise oled süüdi, et peksa said!

Ise ta noris!

Mul on emotsioonid. Nad on eilsest õhtust saati olemas minu sees ja kobrutavad. Emotsioonid on vaht, mis tuleb enda seest välja saada, muidu laperdab terve mõtlemine ja aju ei funktsioneeri nii nagu peab.

Käisin eile NO99s kuulamas koduvägivalla Ohvrite lugusid, mida kanti ette kas kohtuotsuste või politseisse tehtud avalduste vormis. Kantseliit korjab elult värvid ning muudab toimunud sündmused iiveldamiseni räigeks. Teema mitmetahulisus ja sügavus on ilmselge. Lisan siia Eesti Ekspressis avaldatud artikli selle kohta.

Oma töö ja tuttavate kogetu tõttu olen varemgi kokku puutunud Ohvritega, kuid kaks tundi lakkamatut ja kiretut faktide edasiandmist juriidiliste viidetega olid masendavad. Nii masendavad, et ürituse lõppedes oli saalis vaikus – selline surnud vaikus. Anglo-ameerika õiguses on termin – victimizied. See on siis, kui Ohver läbi erinevate menetluste (politsei, kohus jms) uuesti tunnistusi andes kogeb uuesti läbi- ja üleelatud õudust.

Koduvägivald on väga karm teema. Nii karm, et inimesed keeravad pea kõrvale ja ei soovi sel teemal suhelda. Nii need, kes on Ohvrid, kui ka need, kes seda ei ole. Paljud teemaga mittekokkupuutunud ütlevad, et see on kunstlikult kergitatud aines ja et see pole probleem, et Ohver võiks ära minna sellest keskkonnast või ise ta sellise olukorra tekitas vms

Selle teemaga seondub palju linnalegende ja stereotüüpseid käitumismudeleid. Sellise fooni hoidmine sootsiumi poolt võimaldabki vägivaldse paarisuhte kestmist. Kui välised inimesed nn EI NÄE ja EI reageeri, siis on see piisav õigustus vägivalla korraldajale, et kõik ongi normaalne.

Eriti valus oli kuulata neist tekstidest institutsioonidepoolseid faktide tõlgendamisi. Teatavasti hinnatakse tõendeid kogumis. Mis tähendab, et nii Ohvrilt, Süüdistatavalt ja kaasatud menetlusosalistelt kogutakse faktid, mida siis õigusnormidega kooskõlas hinnatakse. Protsessis on Ohver vaimselt kõige nõrgemas positsioonis ja vaimselt kõige rohkem häiritud. Süüdistatav reeglipäraselt teab täpselt, mida ta korda on saatnud ning on ka vaimselt stabiilsem. Teised menetlusosalised, kui nad Ohvriga lähedalt seotud pole, on üsna neutraalses positsioonis (mis on ka täiesti mõistetav).

Neist kohtuotsustest ja avaldustest tuleks teha uuring, kus teadlased selgitavad välja otsuse tegija subjektiivse hinnangu osa otsuse kujunemisel, millel ei ole ühtegi seost ei õigusnormi ega toimunud faktide osas. Meil on olemas normid, protsessid, kuid neid teevad Inimesed, kelle suhtumine jääb sageli tasandile: ise oli süüdi, et nii lühikest kleiti kandis või ta viis inimese endast välja, kus too kontrolli enese üle kaotas....

Kuulata kuivas juriidilises tekstis seda, kuidas jõuti järeldusele, miks polnud tegu vägistamisega või vägivallaga ja seda hoolimata sellest, et Ohvril olid kehalised vigastused tuvastatud, kuid mis ei olnud piisavalt rasked ja Süüdistatav eitas oma tahtlust, vaid “lihtsalt tõstis Ohvri uksest välja, sest tahtis privaatsust” või Ohver suguühte ajal “veidi niheles”, kuid seda ei saa lugeda vastuhakkamiseks või selgelt mittenõustumise märgiks. See on haige, väga haige.

Nagu igal probleemil, nii on ka sellel teemal väga palju erinevad tahke. Üks on kindel, mitte keegi ei tohi vaadata kõrvale, kui kohtab ilmsete Ohvri tunnustega Inimest või näeb pealt Inimese vääritut ja vägivaldset kohtlemist!