Laupäev, 4. veebruar 2017

Mõtte ja Sõna jõud meis enestes

üks paljudest
Blogger on vähe rikkis ja neelab valikuliselt kirjutatud tekste tabamatusse küberavarustesse. Tahtsin oma eelmise postituse kommis kirjutada paar mõtet, kuid nüüd on need kirjaread kuskil netiavarustes ulpimas. Eks ma siis teen hoopis postituse. Kui üks aken pannakse kinni, eks siis tuleb uksest ronida või siis vastupidi.

Õnnelikuks olemise teemal arutlemise tulemusel jõudsin järjekordselt mõtteni, kus ei saa ega tohi anda subjektiivseid hinnanguid olukordadele, mida kogetud pole. Sellest olen ma korduvalt kirjutanud, kui palju see haiget võib teha. Alati võib öelda oma arvamuse, kuid hinnangute jagamine on täiesti kohatu. Sellest mõttejupist võiks kirjutada eraldi mõttearenduse sisemise tsenseerimise kohta (olen seda aegade jooksul nimetanud ka verbaalseks kõhulahtisuseks). Aga seda mõni teine homme.

Kui oma õnnevalemi tegureid sõnastasin, siis urkisin oma mälus ja proovisin leida enda minevikust olusid, kus oleksin tunnetanud välise sootsiumi tunnustamise või toetuse puudumise tõttu tekkinud ebamugavustunnet või vajadust selle järele. Jõudsin ühe oma elu karmi kogemuse juurde, lähtudes millest saaksin selle vajaduse enda jaoks lahti mõtestada.

Üks mu lapsepõlve iidolitest oli mu vend. Ta tapeti, kui olin 11 aastat vana. Minu maailm kukkus kokku. Langesin sügavasse leina ja sealt sujuvalt depressiooni. Toimisin ainult selles osas, mis oli ellujäämiseks minimaalselt vajalik ja mis oli mulle sisse kasvatatud, st käisin koolis, õppisin jne, kuid olin täielikult autopiloodi peal ja välise maailma osas kehtis  lause – jätke mind rahule ja laske olla. Sama elasid läbi mu vanemad.

Leinavate vanemate reaktsioon tekkinud süükoormale lõppes sellega, et nad lahutasid ning minu jaoks aega ei jätkunud, sest ma toimisin pealtvaadates nagu ikka, st hinded korras ja kooli poolt ühtegi signaali ei tulnud. Selle tõdemuseni jõudsin kunagi hiljem, kui vanematega seda eluetappi koos lahti harutasime. Karm kogemus iga vanema jaoks, kuid see pole selle kirjutise teema. Niisiis 12ks eluaastaks nägin välja nagu ülekerkinud ja hallitama läinud pärmitainas. Depressiooni tõttu sai häiritud organismi hormonaalne tasakaal ning elementaarne hoolitus oma välimuse eest.

Klassikaaslased reageerisid järjekordse kooliaasta alguses kohe joonelt ning minust sai klassi põlualune nr 1. Kui ma aastaid hiljem seda olukorda proovisin enda jaoks lahti harutada, siis mind ei häirinud nende sõnad, vaid see osa, et mind ei jäetud rahule. Mitte kedagi ei huvitanud, mis selle muutuse minus tingis. Ei kedagi koolist ega ka sõpradest-tuttavatest. Perekond oli vaimses kollapsis ega saanud millestki aru. Vähemalt vanemad aastaid hiljem nii selgitasid.

Kuna sõprade-tuttavate-pere käitumine minu suhtes ei muutunud, siis klassikaaslastest oli mul üsna ükskõik. Mul polnud nendega lähemat läbikäimist ka ennem ning olin kasvatatud teadmises, et kool ei ole seltsielu elamise, vaid teadmiste omandamise koht. See lause pärineb minu vanematelt, kui ma esimeses klassis koolist koju tulles küsisin neilt, miks mind minu perekonnanime pärast nokitakse. Leppisin sellega, kehitasin õlgu, ei oodanudki enam neilt lähemat tutvumist.
mina 7-aastaselt

Kooliväliselt olid mul olemas nii sõbrad-hobid-trenn. Ilmselt seetõttu, et ma provokatsioonidele ei allunud, mind ka rahule jäeti. Kuna olin kiire ja hea verbaalse eneseväljendusega ja huumorisoonega ning hea füüsilise vormiga ja ajuti saadeti mind ka mõnes aines olümpiaadidele, siis olin ma norimiseobjektina üsna igav target.

Paus koolikiusamises kestis siis kuni ajani, mil minu väline vorm klassikaaslaste jaoks vastuvõetamatuks muutus. Tänaseni arvan, et see oleks võinud rahulikult põhikooli lõpuni kesta ilma suuremate muutusteta, kui poleks juhtunud pöördelist SÜNDMUST.

Nimelt ütles klassi Primadonna lause: sa peaksid ise oma venna asemel hauas olema. See oli pöördeline hetk. Ma reageerisin joonelt ja mõtlemata. Minu keskmisest suurem jõud ja füüsiline vorm tingis olukorra, kus mind pidi Primadonna küljest lahti kangutama kaks õpetajat ning meditsiinilist abi vajasime mõlemad.

See sündmus raputas letargiast lahti ka minu vanemad. Aasta hiljem, peale ravi, toitumist ja jätkuvat füüsilist trenni olin taastunud. Nii välise kui sisemise vormiga. Mitte üks klassikaaslane ei öelnud mitte ühtegi sõna peale seda intsidenti. Osadega nendega jätkasime ka keskkoolis samas klassis, kuid mitte keegi neist pole ka kunagi hiljem seda olukorda sõnagagi meenutanud.

mina 15-aastaselt
Kui ma aastate jooksul seda etappi oma elus olen lahti mõtestanud ja püüdnud mõista ennast ja vanemaid, siis mitte kunagi ei ole minu jaoks kerkinud üles küsimus klassijuhataja või -kaaslaste muutunud suhtumisest või sellest haigest käitumisest või sellest, et ma oleks end halvasti tundnud, et mind kiusati või minusse hästi ei suhtutud või ei tunnustatud.

Täna tagasi vaadates ja uuesti seda etappi läbi tunnetades jõudsin järeldusele, et ehk ma olin nii tuim sellest leinast ja depressioonist, et see valu lihtsalt ei jõudnudki minuni või polnud need inimesed minu jaoks olulised, et nende suhtumise muutus oleks mind häirinud.

Aastaid tagasi vanematega seda olukorda arutledes tekitas minus hulka rohkem küsimusi olukord, kus seda muutust minus ei näinud vanemad ja vanavanemad. Need muutused minus ei toimunud üleöö, vaid ca poole aasta jooksul.

Arutluse tulemusel selgus ka vanemate ignorantsuse põhjus, sest ka nemad olid samas seisundis olnud nagu mina: toimisid autopiloodil. Ühtpidi oli selle sündmuse toimumine hea, sest see raputas meid välja letargilisest seisundist ja õpetas jälle elama.

Ja ilmselt on see etapp minu elus põhjuseks, miks ma ei talu ebaõiglust ja ebaväärikat inimeste kohtlemist ning seda ükskõik kelle poolt ning ükskõik kelle suhtes. Samas ei teinud see mind tundlikuks selle suhtes, kuidas sootsium mind kohtleb ega tekitanud vajadust sootsiumipoolse tunnustamise järele.

Selle loo moraal seisneb selles, et endale esitatud küsimuste vastused leiame alati enda seest. Mitte keegi teine ei anna meile Õnneliku Elu Retsepti. Seda pole võimalik leida ei koolitustest, raamatutest, sõpradelt, vanematel, naabritelt, meestelt, naistelt ega ka kuskilt mujalt. Ja kõige väärtuslikumad on siin elus need inimesed, kes proovivad meiega kaasa mõelda ja arutleda, mitte ei anna subjektiivseid hinnanguid ega kleebi silte.

6 kommentaari:

  1. Vastused
    1. Tänud heade sõnade eest. Olen lugenud Su blogi juba jupp aega ja arvan, et oled tegelikult väga tugev inimene. Ükskõik, mida Sa ise oma sees ka ei tunne. Sa oled katnud oma Tugeva Sisemise Mina millegipärast ja nüüd oled seda uuesti avastamas. Edu Sulle! See Tee on oluline a vajalik. Endaga vastuolus elamine vaid lõhub sisemust.

      Ma arvan, et kui mu lapsepõlves poleks olnud minu vanaema, kes maailma lahti selgitada aitas, siis ma oleks ammu teispoolsusesse üle kolinud või siis oleks minust saanud kibestunud eluheidik.

      Mida aeg edasi, seda enam tõden, et väärtuslikum osa Elus seisneb selles, et me läheduses on inimesi, kes meid mõista püüavad ja kes jagavad meiega oma usaldust ja hinge. Kõik muu siin elus on ajutine ja mööduv nagu mood.

      Kustuta
  2. Sinu viimane postitus vapustas mind pisarateni.
    Sa oled väga eriline ja suur inimene... Aitäh, et lubad sellest osa saada!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Olen arvamusel, et kui minevikuga on rahu tehtud, siis tuleb jagada kogemusi. See on vajalik. Loodan, et neist kirjutistest on peale minu kasu või tuge ka Lugejatel.

      Võita me reeglina oskame, kuid kaotusest väärikalt väljatulemisest räägitakse ja õpetatakse oluliselt vähem.

      Kas ma sellepärast just suur ja eriline inimene olen, seda näitab aeg. Tänan kaasamõtlemast ja heade sõnade eest! Neid ei saa kunagi liiast.

      Kustuta
  3. Maka nutsin terve mere.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. pisarad puhastavad silmad. nüüd on hea selge vaade kaugele ja kõrgele:)

      Kustuta

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...