Kolmapäev, 22. veebruar 2017

Minu Vennast...

Vend
Täna on mu venna surma-aastapäev. Ma võin igal aastal eksimatult selle päeva oma sees ära tunda ka siis, kui mul kuupäevadest õrna aimugi poleks. Ma olin siis 11-aastat vana, kui mu vend teispoolsusesse lahkus. Minu Suur, Tark, Hea Vend, kellega ma oma lapsepõlve jagasin. Selle Maailma kokkuvarisemisest ja tagajärgedest ma kirjutasin. See oli see hetk, kus minu lapsepõlva roosamanna periood lõppes. Pöördumatult ja igaveseks.

Sellest sündmusest jäänud Tühi koht minus ja isas on siiani alles (teised esivanemad on läinud Vennaga ühte rada), mis sellest, et möödunud on pea nelikümmend aastat. Minevikuga oleme ammu rahu teinud, kuid seda kohta, mida minu Vend minu hinges täitis, ei saa asendada miski. Siinkohal kehtib ütlus, et on Inimesi meie elus, keda asendada on võimatu.  Vahel taban end siiani mõttelt, kus tahan oma sisemust Vennaga jagada või tema arvamust küsida, kuid siis saabub teadmine, et teda enam pole ja pole olnud juba ammu. Harjumused on visad kaduma.

Ma peaks Aegade jooksul omandatud kogemustele tuginedes olema Minevikuga Rahutegemise Ekspert. Kuid ikka on nii, et kui Järjekordse Maailma Kokkuvarisemise rusudelt end avastan, siis on see tunne sama Õudne, Valus, Ahistav ja Alandav, kui esimesel korral. Ja iga kord läheb vaja kogu jõudu, teadmisi ja oskusi, et end sellest välja tirida, põlved puhtaks teha, püsti tõusta ning elukvaliteeti elamisväärseks muuta.

Tühjad kohad hinges on täidetud kõige heaga, mille minevikust kaasa olen võtnud, kuid Inimest see tagasi ei too. Valu kaob, muserdavad küsimused ja mõtted hajuvad ka, hingerahu taastub ning võime sel teemal arutleda tuleb, kuid nn valupiste ei kao kunagi. Ilmselt tunnevad end samaoodi inimesed, kes on amputatsiooni üle elanud. Fantoomvalud ei kao kunagi. Nende esinemiste aeg harveneb, kuid nad  jäävad alatiseks osaks Inimesest.

Ühel järjekordselt Rusudest Taastumise Perioodil avastasin end järeldust tegemast, et ma annaks palju, kui saaks elada kitsamate õlgadega ja hulga nõrgemana ning armideta, kui peaksin end lohutama teadmistega vanarahva ütlemistest, et: kellegi õlgadele ei panda suuremat koormat, kui Inimene kanda suudab; mis ei tapa, teeb tugevamaks; armid kaunistavad Meest (selle ütlemise all on mõeldud Inimest). Kuid elada saab sellega, mis olemas on. Kuldlause, mida kordan endale alati, kui tingiv kõneviis end sisse seadma asub (teate küll: oleks, tuleks, teeks jms).

Sellest Ajastust pärineb ka minu vanne endale, et kui ma kunagi Suureks saan ja Emaks hakkan, siis ma ei tee seda, mida minu Vanemad minu arvates Ebaõiglaselt tegid. Selle pea 28 aasta emaduse jooksul on mulle see vanne alati meenunud, kui Olme on lained tahtnud üle mu pea kokku lüüa. See vanne on andnud mulle jõudu üle elada kõik keerulised ajad ja tahtmised käega lüüa, kui olen tundnud, et enam ei jaksa, ei suuda, ei taha ning peale mind võib tulla veeuputus.  

Need kaotused minu elus on õpetanud mind väärtustama Lähedasi, kes minuga Siinpoolsuses koos on. Ka olen teadlikuks saanud, et Elus on olukordi, mis on Pöördumatud ning mida tähendab ütlemine: siin ja praegu.



2 kommentaari:

  1. Koos vennaga olime tervik. Nüüd olen varsti kolm aastat poolik.
    Aitäh, et oma valu jagasid.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Vahel meenub mulle Vanaema ütlemine, et maailmade vahel ei ole selgeid piire ning see, mida me selgitada ei oska, ei tähenda veel seda, et neid olemas pole.

      Loen Teie blogi ja tänan mõtete jagamise eest. Kosutav on teada, et Inimesed mõtlevad, elavad kaasa ja hoolivad!

      Kustuta

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...