Heietus Laisast Pühapäevast...

laisa pühapäeva eri...

Süngetest hetkedest elus kirjutatud küll, aeg lehte keerata. Käes on selle nädala hingamisepäev. Taas ükskord olen nautlemas voogavat muusikat ja hommikust Õige Maitsega kohvi. Maailm on ärkamises. Pühapäeva algus on tasaste ja pehmete vibratsioonidega. Aknast vaadates tundub linn pooltühjana ning hetkeks taban end mõttelt, et linn on hangunud.

Kui sisemine ja väline rütm on kooskõlas, siis tekib sisemusse mõnus kassilik ja rauge tunne. Kõik on hästi ja mul on terve päev aega seda olemist nautida. Kogu päeva jooksul olesklen sisemise vajaduse järele. Targad inimesed on raamatusse kirja pannud, et vabadus on tunnetatud paratamatus. Ja nii ma olen seda ka aegade jooksul mõistnud.

Pühapäevasesse looderdamisesse kuulub näiteks käsitöö tegemine mõne telekast tuleva eestikeelse pisarakiskujast filmi saatel, mis alati õnnelikult lõppeb ja raamatutulugemine, mis sujuvalt lõunauinakuks üle läheb. Vahel käin ka parkmetsa kuulamas. Täna ma jätan selle osa vahele, sest nädal on olnud füüsiliselt üsna koormav ja luustik nõuab lesimist ning olematuid sundasendeid.

Laiska pühapäeva kuulub ka midagi head söömiseks. Kui lapsed väiksemad olid, siis algas pühapäev alati traditsiooniliste pannkokkidega. Mõtlesime tibividinaga teha puuvilja plaadikooki, mida õhtul koos klaasi piima või teega nautida. 

Tundub planeeritud tegevuste jadana, kuid tegelikult võivad kõik need tegemised olla suvalises järjekorras või üldse olemata jääda, sest pole mingit vajadust need kindlasti ära teha. Seega on hunnik valikuid, kuid mitte midagi kohustust. Ja see teebki puhkepäevast hingamisepäeva.

Kui ma kunagi endaga sellise päeva olemasolu nädalas kokku leppisin, olid lapsed veel noored. Kaksikud olid umbes seitsmesed ja vanem murdvas tiinekaeas. See päev andis mulle võimaluse osa päevast pühendada endale. Tavaliselt oli laupäev pühendatud nädala jooksul tegemata jäänud majapidamistoimetustele ja külaskäimisele või külaliste vastuvõtmisele. Pühapäev oli vaikelu. Igaüks majapidamises tegeles enda jaoks meeldivate asjadega. Kevadest sügiseni nikerdasin ma siis tavaliselt aias või lugesin lamamistoolis raamatut või tegin käsitööd, kuid üks korralik päevauinak kuulus alati pühapäeva.

Lugu ka. Ühel pühapäeval saabus isa oma abikaasaga etteteatamata keset pühapäeva. Mina parasjagu tegelesin magusa pärastlõunauinakuga. Kui ma unisena magamistoast olin välja kupatatud ja sagrisena kööki kappasin kohvilaua katmiseks ettevalmistusi tegema, küsis isa Naine tiba noomiva tooniga, et endal kolm last ja magad keset päeva? Selle märkusega tundus nagu oleks keegi mulle täiskäigul sõitvale autole käsipiduri peale tõmmanud.

Et siis mida? Kuna mu kontrollifunktsioonid olid unise olemise tõttu üsna olematud, siis tulid sõnad nagu kahurist: kuulge, lugupeetud see ja teine. Kui Te arvate, et võite etteteatamata sisse marssida teiste kodusse ja neile kantsijutlust pidada teemal: kombekas perenaine ja tema kohustused, siis olete eksinud aadressiga ja olge nii kena ja pange värav lahkudes väljaspoolt kinni.

See ootamatu külastus rabas meid niigi jalust, sest isal ei olnud kombeks sellised üllatusvisiite teha ja pidas meile omal ajal pika loengu selle kohta, kui me kunagi kogemata eelneva kokkuleppeta nende juurde nn lapsi näitama läksime.

Muidugi ei läinud nad kuhugile, kuid proua istus terve kohalolemise aja kriipsuks pigistatud suuga ja keeldus isegi tavapärasest teest. Rohkem sellised üllatusvisiite ei toimunud ja meie pühapäevased vaikelud kujunesid traditsiooniks, mida tänaseni praktiseerin.

Mõnusta pühapäeva jätku!