Me kõik oleme pärit oma lapsepõlvest...

Endaga tutvumine on kõige tänuväärsem tegevus üleüldse...

Endiselt taban end aeg-ajalt mõttefragmentidelt teemal enesekesksus ja lisandunud on uusi kilde seoses VNNi viimastest kirjutistest enda minevikku kaevumistest. Ja kui need killud kipuvad ajaloohõlma vajuma, siis leian end situatsioonidest, mis need mõttejupid kohe mauhti pinnale tagasi tirivad. Seega on aeg arutlemiseks.  

Aga enne aruteluni jõudmist tuleb samm tagasi astuda ja arutleda tausta üle. Nii et siis järjekorras. Ennem nn eellugu ja järgmistes kirjutistes siis järgmised jupid. Kui kuskilt ei alusta, siis kuhugile ka ei jõua.

Kõik me tegevused, toimetamised, mõttemustrid jms on omavahelises seoses ja väga isikupärased. Ei ole olemas juhuseid, on ahelotsuste read, mida me ei teadvusta. Triviaalne, kuid argipäevas pole aega mõtisklemiseks, sest võetud kohustused tahavad täitmist ning see eeldab teistsuguseid mõtlemise mustreid ja lisaks ei võimalda tempo endassesüüvimist. See on ka üks teema, mille üle tahan üksteine homme targutada.

Kui taandada kogu emotsioonide vaht, pealispindsed ja muud vormilised ning visuaalsed erisused, siis jääb järgi see ürgne nn kood inimeses, mida Maslow oma püramiidiga kõikse näitlikumana visualiseerinud on. Lisaks liigitab Maslow neist nelja alumist füsioloogilisteks, e puudulikkusevajaduseks  ja püramiidi kõige viimast ning  sellest väljajäävat enesetranstsendetsivajadust kõrgemaks, eh olemusvajadusteks.

Ilmselgelt kõige suuremat mõju isiksuse arengule omavad füsioloogiliste vajaduste õigeaegne ja piisav rahuldamine. Me kõik oleme pärit oma lapsepõlvest, kas me seda endale teadvustame või mitte, see on iseasi, kuid enamus oma otsuseid ja valikuid täiskasvanueas teeme lähtudes neist mustritest, mis meile lapsepõlvest kujundatud on.

Lapsevanemad saavad nn materjali, mida nad kujundama hakkavad. Jällegi, kas nad teadvustavad oma vastutust või mitte, kuid esimesed read kirjutavad sinna Vastse Ilmakodaniku Eluraamatu tabula rasale justnimelt nemad.  Olen sellest ka eelnevalt kirjutanud. Märksõnade “lapsed” ja lapsepõlv” kaudu leitavad.

Need varajased ja teadvustama harjumused (sh mõttemustrid, väärtus- jm hinnangud) sisestavad algselt meisse vanemad. Mida teadlikumast Väike Inimene saab ja pikemaks kasvab, seda enam lisandub sinna seda nn isiklikku panust, aga... vundamendist lähtuvalt. 

Inimesel on võimalik neid nn algseid või 0-punkte endal ise muuta, kuid.... selleks on vaja endaga Tööd teha. Ükski koolitus või raamat või muu väline element sellega toime ei tule.

Ja siis tulevad hirmud, mis takistavad igasuguseid algatusi, ükskõik kui õilsad need ka pole. Ja kui keegi ütleb, et tema midagi ei karda ja hirmu ei tunne, siis mingu peegli ette ja öelgu seda kõva häälega endale silma vaadates uuesti.

Mida hilisemas vanuses end inimene selliste dilemmade ees end avastab, seda ajamahukam ja kompleksem on see alguspunktini jõudmine, et kuskohast see nn konnasilm või viga on alguse saanud. Nagu umbrohuga võitlemine, ei piisa sellest, et kraban mullapinnalt pealsed ja olen tehtud töö üle uhke. Juured jäid ju alles ja kui keskkond on soodne, siis vohab kõik see peagi veel paremini, kui enne eemaldamist.

Niih. Olen seadnud endale piiri, et ühtegi postitust üle A4ja ei tee ja see sai just täis. Nii et edasi järgneb...