Me kõik oleme pärit oma lapsepõlvest (vol2)

tee Iseendani...

Ühe soojaga edasi ennem, kui mõte ära kaob. Ja ennetavalt veel see osa meenutuseks, et need on minu mõtisklused ja tähelepanekud oma põlvkondadevahelistest kogemustest ja enda arengutest. Ma ei pretendeeri absoluutsele Tõele. Igal õigus oma arvamusele. Minu jaoks on olnud selline areng ja kuna need nii omaaegsed kasvamise pained, arutelud vanavanemate ja vanematega ning suhtlus oma lastega on mind sellistele järeldusteni toonud, siis ehk on kogu sellel mõttearendusel kellelegi mõtteainest.

Lõpetasin eelmise postituse kohal, et Vanemad on need, kes määravad Vastloodud Ilmakodaniku (areng ei alga mitte sünnihetkest) esimesed mõttemustrid ja harjumused ning kogemused. Muidugi saab arendada seda, mis olemas on, kuid esmavajaduste rahuldamise kaudu tekivad kõik hilisemad mustrid. Mida väiksemas eas need puudujäägid lapses teadvustuvad, seda hapram tema sotsiaalne võimekus kasvades on.

Lapsepõlv lapsepõlveks, seda keegi muuta ei saa. Aga kasvades Inimene ju adub, et miski ei sobi või miskit teeb olemise ebamugavaks või siis äärmus, kus lapses sõnastub teadmine, et vanem on midagi valesti teinud või hullem veel, midagi tema jaoks olulist tegemata jätnud. Mida siis Inimene teeb?

Kuna tegemist ei ole vene muinasjutuga, kus on kolm võimalust, siis suures plaanis käitutakse kahte moodi: võetakse seisukoht, et kogu maailma ongi ebaõiglane paik ja see, mis juba tehtud, siis nii ongi ja sealt väljapääsu pole; teine võimalus on otsingute ja arengute tee, et leida vead, need parandada ja lõppkokkuvõttes enda jaoks parema elukvaliteediga edasi minna.

See esimene versioon lõpeb tavaliselt sellega, et seda nn vigast koodi projetseeritakse ka oma lastele ja nii see muster põlvkondade kaupa kordubki. Teises versioonis saab muster katkestatud ning järgnev põlvkond loob omi mustreid ise (kui jätkab sama teed).

Ma esimese versiooni üle pikemalt arutlema ei hakka ja hinnangute andmine ei ole ka asjakohane. Iga Inimese oma valik ja otsus. Kuid kõrvalseisjatel on keeruline elada nn katkise ja pidevalt rahulolematu Inimesega. Eriti valus on lastel.

Niisiis on Inimene jõudnud äratundmisele, et kõik ei ole nii nagu võiks olla. Tavaliselt pöördub Laps (sest esimesed sellekohased küsimused tekivad lapseeas) vanema või vanavanema poole. Stiilis, miks mina selline olen või miks minuga nii käitutakse või näe, ta tegi nii ja nüüd ma olen õnnetu jms.

Kui vanem on võtnud vaevaks selgitava kasvatuse, siis on kõik hästi. Kui aga arutelu võimalust pole, siis ega küsimused vastuseta saa jääda ja need arutatakse koduväliselt läbi. Eks ikka liivakasti serval või lasteaias ja nende inimestega, kes kontakteeruma on altid või siis usaldusväärsed on.

Inimene aga muudkui kasvab, areneb ja loob endale omaseid mustreid, et ellu jääda ja oma sisemistele parameetritele vastavat äraolemist võimaldada. Ja kui koduseid arutelusid või usaldust arutlemiseks pole, siis lõhe vanemate ja lapse vahel aina kasvab.

Järgmine võimalus silla loomiseks Lapse ja Vanema vahel pidi olema teismeliseiga (kliinilised psühholoogid väidavad. Olen arutlenud).

Järgmine A4 sai täis. Jätkub...