Laupäev, 13. august 2016

Vaherahu Varjudemaal

Pingelistele aegadele järgneb alati pingemaandus. Kui eeldada, et see on helge ja roosa aeg, siis ei ole see seda mitte. Varjudemaa risttee on selleks korraks läbitud. Peaks tundma end paremini ja tugevamalt, kuid tunne on nagu oleks rehepeksumasinast läbi käinud. Ei julge väga sissepoole vaadata.

Minu igavene sõda ellujäämise nimel jätkub. Täna olen mina Võitja poolel. Järjekordne ime on sündinud ja see vähk, kes minu selgroos oma elamist takistamatult aasta jooksul laiendas, on taandunud. Läbi on selle peatüki esimene lahing ning alanud on järgmine 4-kuuline tsükkel.

Ma poleks kunagi uskunud, et väikesed asjad nii suurt rõõmu võiks valmistada. See, et kohvitass pole võrdeline kangi tõstmisega; et püsti võib tõusta ilma, et see tunduks maratonsooritusena; et kaks kätt võib tõsta ka korraga; et hingamine võib olla ka valuta tegevus jne.

Sain kinnituse, et Varjudemaal olemise aeg ei ole veel otsas ja Elu Kiirteele pole veel asja. Keskenduma pean endiselt sissepoole ja maailmaga kohtun harva ning põgusalt. Digividinad on mu peamised kaaslased ja seltsilised.

Sügisega koos algab uus töö-aasta. Sedakorda saab see olema haletsusväärselt hõre. Kõige raskem elus ei ole olla töötu. Kõige raskem elus on öelda ära tööd,  mida teha tahad, suudad ja oskad, kuid milleks füüsiliselt võimeline ei ole. Iga kord peale selle teate Kliendile edastamist tunnen, kuidas hing verepisaraid nutab.

Tuleb ümber orienteeruda ja tegelema hakata sellega, mida tervis võimaldab. Jälle uus kogemus. Muidugi võiks lihtsalt käed rippu lasta ja tõdeda, et nüüd saigi kõik otsa, kuid see pole minu jaoks. Alati on olemas lahendused, need tuleb lihtsalt üles leida. Täna lihtsalt on nn maasistumise päev.

Keegi ei pea olema kogu aeg Vapper, Tubli ja Osav. Kukkuda võib, kuid maha lamama ei tohi jääda. Täna ma olen lihtsalt väsinud.  Väsinud olemast eeskujulik. Väsinud olemast Atlas, kes annab maailma vaevata oma kukil. Täna ma loen õnneliku lõpuga Suurte Tüdrukute Muinasjutte ning homme jätkan seda lõpmatusena näivat pikka ronimist Tervenemise Mäe otsa, sest muid valikuid mul ei ole.

Kõik muu võib olla tõlgendamise küsimus, kuid üks on kindel – Inimene on täpselt nii tugev, kui tugev ta olla tahab.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...