Pühapäev, 28. august 2016

Selle suve viimane pühapäev - ettevõtlusest



Pühapäevahommikud on õndsad. Mitte midagi ei toimu. Mulle meeldib kuulata ja vaadata, kuidas linn ärkab ja päev hoo sisse saab. Ja kohvi juua, vaadelda oma uniseid mõtteid.

Selleks aastaks võib suvele kriipsu alla tõmmata. Töö-aasta on alanud. Terve eelmine nädal oli tihe toimetamine. Mingil hetkel meenus meedikute korraldus töö tempo kohta ja hakkasin kohe korralikuks.

Käisin reedel ühte üritust vedamas Lääne-Virus. Koju naastes oli olemine väsinult helge. Kui inimesed teevad seda, mida neile meeldib teha, siis see annab ümbritsevale sellise positiivse laengu ja soovi midagi korda saata.

Kui eelmisel sügisel algas see  väike-ettevõtjate riigipoolne materdamine meedias, siis valdas mind nördimus. Selle asemel, et teha väike-ettevõtjate elu kergemaks, on vaja neile vesi peale tõmmata.

Statistikaameti andmetel oli Eestis oli 2015. aastal kokku 117 398 äriühingut, milledest 109772-l oli vähem kui 10 töötajat. Seega moodustasid väikeettevõtted 93, 5% kõigist tegutsevatest ettevõtetest. See ei ole ainult Eestile omane; väikeste proportsionaalsuse erinevusega on pilt sama nii Euroopas kui USAs.

Ilmselgelt pakub see enamus valdavale osale Eesti inimestest tööd ning on toimetuleku ja eneseväärikuse alus. Eestil on üldse huvitav fenomen: oleme väike riik (nagu majanduse labor), aga millegipärast on vaja kõik toimivad üksused megasuureks ajada selle asemel, et paindlikus säilitada. Lisaks see kuvandi loomine, et suur on hea ja väike on saamatu.

Mis selles halba on, kui inimene endale ja kaasinimestele töötegemist võimaldab ning ei liitu töömigratsiooni lainega?  Kõik ei pea olema suured, eksportima suurtes kogustes ja piiri taga maailma vallutama iga hinna eest. Piisab, kui meil on lipulaevad (mida järjest maha müüakse).

Sellepärast ongi sellised kogunemised toredad. Hoolimata sellest, et meedia sarjab väike- ja mikroettevõtjaid, tegutsevad nad rõõmu ja innuga edasi: toodavad, vahendavad tooteid ja teenuseid; pakuvad kaasinimestele tööd ning võimalust väärikalt elada seal, kus meeldib. Paljudel neist väike-ettevõtjatest on rahvusvaheline mõõde ning paljud neist ei turusta oma toodangust midagi Eestis.

Lahkuda elukohast sellepärast, et pole võimalust end ära elatada on tõeline inimese lõhestumine. Ja mitte ainult inimese sees. Töörände tõttu lagunevad perekonnad, kord lähedased inimesed kaugenevad ja elukvaliteet langeb.

Selline arutlus siis sedakorda. Ma hoian pöidlaid, et väike-ettevõtjatel jätkuks jonni ja kannatust oma asja edasi ajada ning mitte võtta tõsiselt neid meedias kajastatavaid ajuvabasid mõtteid.





Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...