Olemise talumatu kergus

Liigutan varbaid ja lasen ajal voolata. Uitmõtted liiguvad peas nagu pilved sügiseses taevas. Seoseta, suuremad ja vähemad. Mõned on tumedad ja teised kirkamad. Kaleidoskoop peas. Ma ei peata neid, vaid ainult vaatlen.

Viimased päevad on olnud mõttevabadus. See on kummaline seisund. Passiivne olemine ilma igasuguse tahteta midagi teha. Homme on see päev, kus ristteel olevas valgusfooris süttib tuli. Kõige parem on see, et ooteseisund lõppeb. Saan reaalsed tulemused valikute tegemiseks ja järgmise poolaasta piirid sellest tulenevalt paika panna.

Jäin mõtlema, et inimene on ikka kummaline olevus.  Tegelikult see komisjoni otsus ei muuda mu elu sekundipealt teistsuguseks. Ma ju tunnen, mis muutused on vahepeal toimunud ja saan ka suures plaanis aru, milleks ma suuteline ja võimeline olen. Pigem on tegemist teadvustamisega ja järgmise ajamärgi mahamärkimisega.

Ma olen suurema osa oma töisest olemisest elanud tulevikus, st valmistanud ette visioonide materialiseerumist. See on mõjutanud ka minu isiklikku mõttemaailma. Avastasin, et mängin isikliku tulevikuga samade mudelite baasil nagu töises olemises. Seda tõdemist on olnud ikka ja jälle, kuid igakord, kui see teadvustub, siis jõuan tingitud reflekside lahti harutamise vajaduseni. Ei ole enda suhtes alati aus kasutada sissejuurdunud mõttemudeleid otsuste tegemiseks.

Ega asjata ei öelda, et inimene on harjumuse ori. Harjumuse orjaks muutub inimene eelkõige mugavusest ja ressursside optimeerimiseks. Samas muudab see ühel hetkel elu värvivaesemaks. Rutiin on tore ja vajalik, kuid on piir, mille ületades muutub inimene letargiliseks ja rutiin muutub mitte toetavaks, vaid takistavaks.

Tasakaaluleidmise koht – kus läheb see piir, kus harjumus/mugavus muutub arengu või liikumise takistuseks? Ilmselt on see väga individuaalne ja pole olemas unifitseeritud mudeleid, mis kõigile ühtmoodi sobivad oleks.