Varjudemaa ristteel

Sügise lähenedes kasvab minus rahutus. Suvel elan vabas rütmis ja aeg-ajalt proovin meenutada, mis nädalapäev on. Suvisel ajal saab mõelda ajatuid mõtteid, teha kaugele ulatuvaid plaane ning paika panna tegevusi eesmärkide saavutamiseks. Eelkõige on see valge ja helge aeg selle jaoks, et  tegeleda nende asjade ja tegevustega, mis hingele pai teevad, st laadida akusid. Septembri lähenedes jääb abstraktsust aina vähemaks ja konkretiseeruvad tegevused.

Peaks hakkama üle vaatama Klientide andmebaasi, töökavasid, loengute materjale ning planeerima töise aasta esimest poolt. Täna tabasin end haaramast välismälu järele ning tõdesin järjekordselt, et ei mingit planeerimist ennem järgmise nädala lõppu. Tunne oli, et keegi lõi ukse nina alt kinni, millest just tahtsin välja astuda. Ja nii ma siis seisan ja ootan. Ristteel ootamine on vaevaline – on nimetud teeotsad, valikute tegemise vabadust ei ole; valikute tingimused tulevad kuskilt mujalt. Kindel teadmine on vaid see, et on risttee. 

Olen Aja suhtelisest mõõtmest ka enne siin kirjutanud. Ootamine on kõige venivama pikkusega aja ühik. Selle ootamise sisse saab mahutada igasuguseid muid asendustegevusi. Kuid need on vaid asendustegevused ja need ei paku lahendusi nendele vajadustele, mis on primaarsed ja mida tegelikult on vaja ja tahaks teha.

Mängureeglid on nii jäigad, et mida  aeg edasi, seda ahistavamaks need piirid muutuvad. Teadmatus on see, mis teeb ootamise aja vaevalisemaks. Sestap tuleb leida neid asendustegevusi, mis haaraks kogu mõttetegevuse ning takistaks nn lollide mõtete genereerimise võimaluse. Aga proovida joonistada lilli ja liblikaid, kui Damoklese mõõk kuklal tunnetatav on?

Orkaani keskmes on vaikne. Liiga vaikne. Sellest keskmest väljaastumiseks on õige aeg alles saabumata. Ja nii ma seisan ja ootan... ootan uusi käsulaudasid, mille järele oma järgmised pool aastat tegevusi seada.