Suured Lapsed, Väiksed Lapsed või lihtsalt Lapsed?

Olen purjetanud Elumerel ja kiiluvees on koos minuga teel olnud kolm last. Kahe vanema ülesandeid olen täitnud viimased kümme aastat. Tänaseks on Esimene Laps oma teed läinud. Eile lendas Kolmas Laps Maailma ära. Teine Laps teeb viimaseid lennuharjutusi. Olen mitmes postituses kirjeldanud seda tunnet, mis hingele pai teeb, kui oma Suurte Laste keskel seisan. Ega asjata ei öelda, et Lapsed on elutöö.

Palju kasutatakse väljendit – väiksed lapsed, väiksed mured ja suured lapsed, suured mured. Ma olen ajas selle väljendi peale korduvalt mõelnud. Pole aru saanud. Mure on mure, vahet pole kui pikk või lühike Laps olema juhtub. Pigem fookuse küsimus. Idamaade ütlemine on palju arusaadavam – poeg on isa vanem. Kui ikka lapsevanem ei arene koos lapsega, siis varem või hiljem tekib lõhe.

Minu jaoks on olnud Lapsed minu Igavene Elu, st ma elan neis edasi samamoodi, kui minu esivanemad elavad edasi minus. Nad on minu (ja nende isa) täiendatud ja parandatud versioonid. Olen püüdnud neile anda edasi seda paremat osa endast ja püüdnud vältida seda, mida oma lapsepõlvest ebavajalikuna mäletan.  Eesmärgiks on olnud anda neile parem ettevalmistus Maailma minemisel.

Vältida olen püüdnud seda kristlikku ütlemist: vanemate patud nuheldakse laste kaela. Mida rohkem ma elan, seda enam saan aru selle mõttest. Kui mina oma tegemistes vigu teen, siis need tulemused mõjutavad laste arengut. Ja milline vanem sooviks, et tema lastel halvasti läheks? Pole kohanud.

Olen lähtunud Gibrani “Prohveti” mõttest:

Oma armastuse võite te neile anda, aga mitte oma mõtteid.

Sest neil on nende eneste mõtted.

Nende kehasid võite te varjata oma katuse all, aga mitte nende hingi,

Sest nende hinged elunevad homse kojas, mida teie ei või külastada isegi mitte oma unedes.

Te võite püüda nendega sarnaneda, aga ärge üritage muuta neid endisarnasteks.

Sest elu ei voola vastupäeva ega viivita eilses.

Teie olete vibud, millelt teie lapsed nagu elavad nooled lendu lastakse.

Vibukütt näeb märki lõpmatuse rajal ja pingutab teid kogu oma jõust, et Tema nooled võiksid lennata kiiresti ja kaugele.

Olgu teile rõõmuks painduda vibuküti käes;

Sest just niisamuti, nagu ta armastab lendavat noolt, armastab ta ka vibu, mis püsib paigal.

Kui meil Lastega on olnud lahkarvamusi ja konflikte, siis kõige paremini on aegade jooksul mõjunud ütlemine: “hakkan kohe normaalseks lapsevanemaks ja vaadake siis...”. Nad on pidanud nn Suureks saama liiga kiirelt ja liiga vara ning väga ammu nimetasin nad koosluseks MTÜ Iseseisvad Lapsed. Mitme Lapsega on parem harjutada neid mõistetega – koostöö, solidaarne vastutus, läbirääkimised, põhjuslik seos jms.

Ma pole kunagi pidanud oma lapsi Väikesteks või Suurteks. Nad on Inimesed, kes on olnud minu vastutusel ning kes on pakkunud mulle arenemiseks palju häid õppetunde, võimalust elada tulevikus ning kellele kuulub mu vaim, hing ja süda.