Privaatsus ja digitaalne jalajälg

Lugesin blogi ning jõudsin jälle Triljonite mäe juurde. Digipädevuse ja privaatsuse peale hakatakse mõtlema siis, kui satutakse olukorda, mis olemise ebamugavaks või kõhedaks teeb.  Oleme harjunud digivahendeid kasutama mõtlemata, mida üks või teine liigutus tähendab.

Kliendikaarte on reeglina enam kui 5, kasutajatekontode arvu erinevate teenuse osutajate juures kübermaailmas paneb meenutades kulmu kipra tõmbama. Paljusid enam ei mäletatagi. Tarbimismängudes osalemiseks jagatakse kõhklemata x arv tuttavate kontakte. Seda loetelu võiks üsna pikalt veel jätkata.

Kogu inimkond tegeleb vähemal või suuremal määral isikuandmete töötlemisega. Mida rohkem andmeid, seda kiiremini tarbija rahakotini jõutakse. Tänapäeval on võimalik realiseerida pea iga idee, mis analüütikutele pähe tuleb. Terminid: andmeaidad, suurandmed, ava-andmed, andmekaevandus, profileerimine, visualiseerimine on käibefraasid, mille sisu lõppkasutaja ei teadvusta.

Kus siis see oht on ja kas seda üldse on? Kui mõelda, et Elu nii või teisiti surmaga lõpeb, siis ohtu polegi. Pigem on see teadvustamise ja harjumuste küsimus. Kübermaailmas ringiliikumisega alustades tuleks harjumusi kujundada teadlikult. Sellega on nagu igasuguse teise kirjaoskusega. Juba ammu on lugemisele ja kirjutamisele lisandunud nt autojuhtimis- ja infokirjaoskus jne.

Kui autojuhtimiseks on vajalikud load ja peetakse loomulikuks, et vaja on elementaarseid põhitõdesid auto funktsionaalsusest, näidikute jälgimisest, esmaabist ja liiklemiseks vajalike reeglite tundmisest, siis internetis liiklemiseks arvatakse piisavat riist- ja tarkvara olemasolust.

Paralleeli vedamine on üsna asjakohane. Kui ikka internetis liiklemisel  käitutakse nagu liiklushuligaan tänaval või enesetaputerrorist, siis tulemused võivad olla sama koledate tagajärgedega, kui päris maailmas.

Kõige lihtsam ja kiirem on end ohutuma tunda, kui mõelda millist infot me ise endast kübermaailma jätame. Meedias on vahel sõnumeid, kuidas üks või teine juriidiline isik on kliendi isikuandmetega pahasti käitunud või kuidas töötlejad vastutustundetult Kliendi andmetega ringi käivad.

Lõviosa hulk isikuandmeid, mis inimesele koledaid tagajärgi toovad, avaldatakse Inimese enda poolt veebis. Tänapäeval on selleks sotsiaameedia (sh ajaveebid, kodulehed, pilgipangad), mitte töötlejate infosüsteemid või osavnäppudest häkkerid.

Kõik suured asjad koosnevad pisiasjadest. Kui alustada sellega, et mõelda ennem enter-nupu vajutamist, kas ollakse täiesti kindel, et see info ka 10 aasta pärast avalikustatuna enda jaoks sobib, siis on juba suur samm tehtud.