Aeg-ajalt
pöörduvad minu poole inimesed sooviga leida lahendus lepingutega seonduvatele
küsimustele. Algus on tavaliselt selline – pane mulle paari lausega kirja...
Selline algus
tähendab, et tuleb mõned tunnid tööd teha, et saaks need korrektsed laused saadetud. Pöördumised algavad reeglina – mul oli seda
juba eile vaja – stiilis. St pöördumine tuleb siis, kui tulekahju kustutamiseks
läheb vaja tervet komandot päästjaid.
Viimase sellise
olukorra selgitamine läks Pöördujale maksma mõnedsajad eurot kooliraha.
Tulemuseks on kogemus, et enne tegutsema asumist tuleb läbi lugeda leping,
mis on vabatahtlikult allkirjastatud.
Parim on muidugi leping läbi lugeda ennem
allkirjastamist, kuid tavaliselt on hüve või teenuse või asja omandamisega nii
kiire, et see allkirja andmine siduvale tekstile ei tundu üldse olulisena ja pigem tundub segavana ning mõttetuna.
Lepingud
allkirjastatakse eelkõige selle jaoks, et fikseerida mingi fakti toimumist ja kui
tekivad probleemid, siis oleks osapooltel olemas kokkulepitud tingimused,
millele toetudes lahendada keerukas olukord. Loevad faktid ja emotsionaalsusele
lisandub rahaline mõõde.
Sestap, kui
Inimene allkirjastab lepingu läbilugemata, siis tuleb tutvuda lepinguga esimesel võimalusel.
Vähemalt see osa, mis puudutab õigusi ja kohustusi. Lepingu täitmisel ei ole
asjakohane inimlik mõõde, emotsionaalne seisund või muu olukord, mida lepingu
tingimused ei reguleeri, kuid mis on põhjustanud lepingu tingimuste täitmata
jätmise.
Karmiks muutub
olukord juhul, kui tulemuseks on emotsioonide põhjal tehtud tegevused, mille
tagajärjeks on rahalised väljamaksed kas siis trahvide või viiviste näol.
Praktika näitab seda, et mida pikemaajalisena leping, seda suurem on tõenäosus,
et võib juhtuda olukordi, mida ette ei suudeta prognoosida (nt haigused,
surmad, lahkuminekud, töö kaotused jms).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar