Esmaspäev, 29. august 2016

hädaldamine ja ealised iseärasused

Päeva alustamiseks ja Pegasuse lennuvõime toetamiseks kirjutan ühe postituse. Terve nädal kirjutamist on ees ning miks mitte alustada esmaspäeva loova kirjutamisega. 

Miks on alati nii, et kui kohustust pole, siis toimivad kõik asjad lihtsamalt ja palju meeldivamas olemises? Inimese  mõttemudelid on ikka huvitavad küll.

Mängisin mõttega, et kui Eesti voolab tööealistest inimestest tühjaks, siis ühel hetkel peaks siin alles jääma vaid vanad ja liiga noored ning neid toetav ja teenendav sootsium. Ehee – kuna me oleme ikkagi riik, siis kõik konnatiigi funktsionärid ka. Samas, kui pole tarbijaid, kellel on ostuvõime, siis korporatiivsest Osaühingust Eesti Libariik saab Mittetulundusühing Aita Elada vms. Samas pangandussektori väitel  pidi nn seisvate miljardeid eurosid sisaldavate kontode omanikeks olema just vanemaealised.

Orwellil ja Kafkal oleks mõtteainet. Nad keeraksid hauas ringi, kui näeksid tänast elu. Nemad nägid vaeva oma loominguga ja kõik see, mis tundus kunstina, on tänaseks tavaline hall argipäev.

Demograafide hädaldamine elanikkonna vananemisest on kestnud juba üle kümne aasta. Ma nimetan seda just hädaldamiseks, sest mitte midagi pole toimunud peale selle väljaütlemise, et elanikkond vananeb. Kui aga tööturul vanuselist hõivatust vaadelda, siis selle pildi pealt seda vananemist küll näha ei ole.

Päris elus võib seda muutust kohata supermarketites, kus kassapidajateks on valdavalt soliidses eas naised. Pigem on Eesti tööturul olukord, kus peale 40ndat elu-aastat konkurentsis püsimiseks on kõige soodsam positsioon meestel.

Mis siis saaks, kui tõesti osutuks see prognoos tõeseks, et kõige töövõimelisem elanikkond Eestist ära läheks? Millegipärast meenus John Wyndham’i raamat "Trifiidide päev".

Kuigi nii äkilisi muudatusi vaevalt toimub. Vanemaealised võivad osutuda üsna tegusateks ja toimekateks, kui neile võimalus anda. Nende hulgas on seda õpitud abitust vähem ja nad on ka kohanemisvõimelisemad ning ressursside  kasutamisel säästlikumad.  

Meenus mu vanaema, kes 76-aastaselt vihastas Eesti Energia hooletuse peale, sest krundil olevate elektriliinide puhastamiseni ei jõutud aasta jooksul, hoolimata korduvatest meeldetuletusest. Mida vanaema tegi? Võttis kahemeetrise redeli (puidust, vanaisa tehtud) ja käsisae ning tegi kogu alleele hooldusraide. Kui Eesti Energia meeskond kohale jõudis, olid ka saetud oksad juba haohunnikusse lõigatuna ladustatud.  Ja tänaseks mu 75-aastane isa omandas arvutikasutamise oskuse kergelt ja on korduvalt kinnitanud, et elu on nagu lill ja vana olla on puhas rõõm.

Me elame pidevalt muutuvas ajas ja ma endiselt olen arvamusel, et pole olemas lahendamatuid olukordi, vaid on olemas kasutamata võimalused. Selle asemel, et keskenduda pidevale hädaldamisele, mida kõike ei ole, võiks vahelduseks keskenduda sellele, mis olemas on ja mida kõike huvitavat sellega peale võib hakata.





Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...