Pool sajandit vol 2

See on teetähis, mille juurde tulen tagasi veel palju kordi. Sedakorda tabasin end arutlemast selle üle, mida elatud aastate arv tähendab minu jaoks? Kas see on noorus või vanadus ja kas elatud aastate arvu ja vanadust võiks käsitleda sünonüümidena?

See igavene intrigeeriv sõna – vanadus. Miskiprast on meie kultuuriruumis saanud see sõna negatiivse ja halvustava tähenduse. Ikka ja jälle, kui mõtted ümber mingi teema tiirlevad, siis jõuan küsimuseni, et mida see sõna või mõiste siis minu jaoks tähendab? Eesti elab ja hingab nooruse kultuses. Eesti Ekspressis oli mõned ajad tagasi Barbi Pilvre artikkel sellel teemal. Mõtlemapanev ja ka äratundmist tekitav.

Nooruse vastand on vanadus. Selle järgi peaks justkui jõudma järelduseni, et noorus on positiivne ja vanadus on negatiivne. Kindlasti ei ole see hea järeldus ja ka mitte asjakohane.

Aga kus on piir nooruse ja vanaduse vahel ning milleks seda üldse vaja on? Miks on vaja tervikust üks osa väärtuslikumana välja rebida ja halvendada sellega mõnda teist osa? Elu on ju tervik ja koosneb etappidest. Kuidas saab väita, et üks osa tervikust on väärtuslikum kui teine? Elu ei ole vaid algus.

Minu jaoks on tähendanud vanadus pigem etappi inimese elus, kus on vähem seda, mida PEAB tegema ja suurem osa, mida VÕIB teha, kui tahtmist ja võimalusi on. Ehk siis eesmärkide seadmine tuleneb eelkõige soovidest, mitte vajadustest. See kõrgemale, kaugemale etapp peaks selleks ajaks läbi olema ja edasine baseerub enim sisemise rõõmu saavutamisele.

Kindlasti ei ole vanadus seotud elatud aastate arvuga. Ja kindlasti ei saa omistada vanadusele vaid negatiivseid omadusi. Ja minu jaoks ei seostu vanadus vaid lagunemisega või väärtusetuks muutumisega. Selle loogika järgi elades tuleks lahkuda siit ilmast ennem 40ndaid.

Samas on trend saada lapsi aina hilisemas vanuses. Innustavalt ja positiivses võtmes kirjutatakse inimestest, kes on vanemateks saanud peale 40ndaid. Kas siin pole mitte vastuolu? Kui 40selt on vanemaks saada on igati positiivne, aga 50selt on inimene vana, siis kuidas suhtuda olukorda, et sellel 50sel nn vanal inimesel on varateismeline laps?

Või saavutatakse vanadus teatud vormini jõudes? Nt kui on kortsud või hallid juuksed või liikumine vaevaline? Öeldakse ju “nooruslik vanainimene” ning sellisel juhul mõeldakse eelkõige visuaali. Nii et tegelikult ei teadvusta me sageli, mida me selle nooruse või vanaduse all mõtleme ja sama inimese kohta erinevates oludes võime me öelda erinevalt – kord nooruslik ja siis jälle, et vana.

Minu jaoks assotsieerub elatud aastate arv eelkõige mitte nooruse või vanadusega, vaid valikuvõimaluste ja vabaduse laienemisega. Maailm muutub aina suuremaks ja võimalusterohkemaks.