Lapsepõlv ja vaesus

Minu hinge on väga sügavalt puudutanud blogipostitused lapsepõlve ja vaesuse teemadel.  Kirjutamise ajendiks said Malluka postituse kommentaarid ja Pille ajaveebis olev artikkel. Vaesus on tagajärg. Mind on kummitanud need põhjused, mis on vaesuse eelduseks.

Mulle on paljud tuttavad öelnud, et vaesuses elamine on osade inimeste jaoks elustiil.  Kõik on hästi sinnamaale, kuni need stiili viljelejad ei eelda teiste inimeste panustamist nende elujärje parandamiseks ja kuni nad oma mõtteviisiga ei halvenda oma järeltulijate võimalusi hilisemas elus toimetulemiseks.

Tuuseldasin veidi internetis ja leidsin, et Statistikaameti andmetel elas 2014. aastal suhtelises vaesuses (netosissetulek väiksem kui 358 eurot)  21,6 % (ehk 280 000) täiskasvanutest, ehk iga viies elanik. See oli viiendik kogu Eesti elanikkonnast.  2013. aastal erinesid elanikkonna vaeseima ja rikkaima viiendiku sissetulekud 6,6 korda.

Kas vaesus mõjutab lapsepõlve? Kindlasti. Kas keskkond, milles laps kasvab, omab tähendust? Absoluutselt ja vääramatult. Laste ombudsman on avaldanud vaesuse  mõjude kohta väljaande: “Püsiv ilmajäetus on oluline sotsiaalse tõrjutuse riskitegur. Vaesus väljendub võrreldes teiste ühiskonnaliikmetega väiksemas sissetulekus, madalamas elustandardis, sotsiaalsete hüvede ja õiguste väiksemas kättesaadavuses ja suuremas sotsiaalses haavatavuses”.

Ka eelpoolnimetatud postitused ei keskendunud ainult vaesusele või jõukusele lapsepõlves, vaid nt tehti järeldusi mõjudele täiskasvanueas käitumisele.  Suurem osa kommenteerijatest tõdesid, et ilmselt on lapsepõlv neid mõjutanud, sh nende tänast finantskäitumist ja lapsevanemaks olemist.

Elus on olukordi, millest saadakse aru siis, kui seda kogetud on. Mis ei tähenda muidugi seda, et neid õudusi peaks läbi elama, et paremini mõista. Lihtsalt ilma kogemuseta on hinnang oletuslik ja võib palju haiget teha olukorra läbinud inimestele. Sestap on kõik hinnangud, et oleks, võiks, teeks jne üsna asjakohatud. Sellistes oludes kasvamine jätab jälje Inimesele kogu ülejäänud eluks ja omab olulist mõju edasistes valikutes ning otsustes.

Vaesuses elamine tavapäraselt tähendab ka kehvemaid olmetingimusi (ehe näide on Kodutunde saade) ja ebaturvalist pereelu, kus sageli üks vanematest on kimpus alkoholiprobleemidega ning vägivaldne. Laste kasvamisel on määravaks turvaline keskkond. Seda kinnitasid ka kõik postitustes kirjutajad.

Kui Statistikameti andmeid veel uurida, siis selgub, et üksikvanemaga leibkondade puhul, kellest elas 2014.a suhtelises vaesuses 40% ja absoluutses vaesuses 16%. Absoluutne vaesusepiir tähendab sissetulekuid alla arvestuslik elatusmiinimumi.

Suuremas vaesusriskis on ka paljulapselised perekonnad – vähemalt kolme lapsega paaride suhtelise vaesuse määr oli 26% ja absoluutse vaesuse määr 15% (kahe lapsega paaride samad näitajad olid 14% ja 6%).

Eelkõige on laspsesaamine vastutus. Tõsi, elu võib luua olukordi, kus edukalt toimetulevad lapsevanemad satuvad vaesusesse (töökohast ilmajäämine, lahutused, surmad jms), kuid sellisel juhul on vaesus ajutine, mitte püsiv. Nn ajutist vaesust on kogenud suurem hulk inimesi.

Ka Malluka poolt toodud näide geelküüntega emast, kellel ei ole viite eurot suurema lutipudeli jaoks või klubiskäimist inimõigusena väljendanud lapsevanem ei ole ole näide vaesusest, vaid vastutustundetusest ning adumatusest, mis on vanema kohustus.

Mul on kolm last ja viimased kümme aastat olen neile ainus lapsevanem. On olnud aastaid, kus olen maksnud makse rohkem, kui on keskmise inimese sissetulek ja olen elanud olukordades, kus olen toime tulnud vaesuspiiril elades. Täna tagasi vaadates võin öelda, et väikesest sissetulekust raskem ja kurnavam on olukord, kui valdavaks saab tunne, et su teadmistel ja kogemustel ei ole mingit väärtust.