Veel arutlusi õpetamise teemal

Kui ma eile loengutepidamiselt kodupoole lonkisin, siis leidsin endalt küsimast, et kuidas ma nn õpetamiseni olen jõudnud? “Niinimetatud” sõna õpetamise ees kasutan sellepärast, et ma juba jupp aega ei pea õigeks (tekitab minus väga vastakaid tundeid) selle mõiste kasutamist oma tegevusele.

Nii et jätkuks eelmisele postitusele vahendan enda ja ühe koolitaja mõtteid/arutlemist mõistete õpetaja/õppimine kohta. Olen kirjutanud ka eelnevalt, et nn klassikalise kantslijutluse ajad on jäädavalt möödas.

Üks meie koolitajatest Kristel Jalak arutles õpetaja/lektor/koolitaja mõiste üle ning ütles muuhulgas, et tema jaoks on lektor pigem solvava maiguga. Kaasneb see tunne sellepärast, et kui koolitatavad vaatlevad loengupidajat muigvel näoga, et tuleb keegi kuskilt ja hakkab targutama, et tegelikult.... osalt õige ka ja osalt...aga mitte see pole oluline. Tagasi mõtte juurde.

Arutluse käigus jõudis ta ajalooni, et klassikaline õpetamise meetod (loeng) on pärit ajast, kus kogukonnas oli üks (või siis mõni, aga igal juhul vähemus) lugemisoskusega inimene ja selleks, et algselt piiblit lugeda või raamatutest tarkusi või ajalehtedest uudiseid (ehk siis uusi teadmisi) edasi anda, siis see üks oskaja luges kuulajatele tekste ning sealt kasvas välja klassikaline õpetamise meetod.

Ajad on muutunud ja inimesed koos nendega. Me oleme ammu kirjaoskaja rahvas. Tänasesse päeva ja eriti täiskasvanud inimesele uute teadmiste/kogemuste edasiandmiseks/omandamiseks ei sobi enam monoloogi pidamine. Põhus lihtne - see pole efektiivne. Kasutegur on madal ja ressursikulukas ka. Lisaks on vahepeal teadlased uurinud, kuidas täiskasvanud inimene kõige paremal moel uusi teadmisi/kogemusi omandab.

Sestap jõudis Kristel Jalak aruteluga sinnamaale, et tema isikliku nägemuse kohaselt sobiks tänasele täiskasvanud inimese koolitajale mõisted: arengunõustaja või arengukonsultant, mis sellele tegevusele ja selles kasutatavatele meetoditele oleks kohasem kasutada.

See arutluskäik ja tulemus vastab ka minu sisemisele äratundmisele. Ma ei saa/ei edasta kuulajatele pelgalt fakte ega ka mitte absoluutset tõde, vaid vahendan võimalusi uute teadmiste/kogemuste omandamiseks. See on interaktisoon, mis eeldab auditooriumisolijate aktiivset osavõttu. Ma saan edasi anda seda, mida kuulajaskond on valmis vastu võtma. Ja kuidas seda teha, see on peamine efektiivsuse võti. Õnneks on palju-palju erinevaid meetodeid, mis ei abista ainult mind, vaid on abiks ka uute teadmiste omandamisel.

Aga kuidas ma siis oma näpu nn kuradile andnud olen? See on tulnud täiesti salamisi. Kunagi sajandi algusaastatel pöördus minu poole ühe ülikooli esindaja ja uuris, kas ma oleksin huvitatud tudengitele edasi andma teadmisi Euroopa Liidu institutsioonidest ja dokumentatsioonist. Olin sellel ajal aktiivselt EL-i institutsioonide vahel toimetamas ja osalesin ka mitmes töögrupis ning sellealane teadmine alles hakkas Eestis levima. See oli uus ja põnev väljakutse ning muidugi olin ma nõus (peale sügavat nõupidamist perekonna ja oma ajakvaga). 

Ja sealt edasi tuli kõik kuidagi sujuvalt: üks aine ja siis järgmine ja veel ja järgmine kool...avatud koolitused jnejne. Tänaseks on ilmselgelt ülekaalus teadmiste edasiandmine ja vähemuses reaalne töö neis nn õpetatavates teemades. Kuigi täiesti reaalset töötegemist ma ei lõpeta, sest valdkond muutub nii kiiresti, et ma kaotaks oma professionaalsuse ja ei oleks enam pädev nn õpetajana. Ka on see töö siiani piisavalt põnev, et ma ei raatsiks loobuba...ei ühest ega teisest, sest mõlemad suunad on siiani väga suurt rahuldust pakkuvad. Eks aeg näitab. Kogemus ütleb seda, et mingil ajal tulevad ristteed, kus tuleb valikuid tegema hakata.

Palju Head!

Varjudemaa sügisene hingus

foto: Helen Beaumont

Sügis on täies hiilguses koha sisse võtnud. Asine ja tegus arginädal on selleks korraks läbi saanud. Tegelikult teen sedakorda tööd ka nädalavahetusel, kuid see omas tempos. Uuringutulemused saabusid ootamatult vara. Eelmisel reedel käisin sisemist ilu pildi peale salvestamas.

Arvestasin, et kümnendal tööpäeval võtab arst ühendust nagu viimased paar korda on olnud, kuid minu suureks üllatuseks helistas ta eile. Hea oli, et ma sel ajal kuskil levivaikuses ei olnud. See oleks mind närima jäänud, kui reede õhtul avastad, et arst on helistanud, kuid ennem esmaspäeva pole võimalust teada saada, mida tal öelda oli.

Järjekordne lahing on päädinud minu võiduga. Sisemine ilu läheb aina kaunimaks, st endiselt pole ühtegi lüütilist (st elavat) kollet ja olemasolevad sklerootistuvad kolded jätkevad luustumist. Tõeline rõõmusõnum. Vereanalüüsid, tõsi küll, näitavad kasvajamarkeri tõusu. Teen ülejärgmisel nädalal korduvad analüüsid ja kui kahanemist pole, siis alustan järjekordse hormoonraviga. Aga võrreldes keemiaraviga on need nagu vitamiinid. Oluliselt organismisõbralikud.

On alles suhtumine, mis? Kuid nii on. Hormoonravi hoiab mu organismi piisaval ahermaa tasemel, et ükski ebasoovitav külaline minu sees endale pesa punuma ei hakka. Jätkub ka luude täitmine, et tugevdada selgroogu, mis taastumises on. Kogu ülejäänud elurütm jääb samaks, st liikumine, toitumine ja töötegemise koormus.

Endiselt unustan ma vahel ära, et mul on füüsilised piirid, sh ei ole mu energiavarud piirideta. Kuid mida aeg edasi, seda rohkem ma jaksan. Rohkem siis võrreldes eelmise ja selle aasta algusega. Ma enam ammu ei võrdle oma võimekust (seda nii füüsilise kui vaimse võimekuse tasandil) sellega, mis oli kuus aastat tagasi ennem selle diagnoosi ja ravi algust. Siis ma masendusest üle ei saakski. 

Ja ikkagi olen ma megatubli. Pea liikumatust inimesest on saanud täiesti isetoimiv üksus. Ma ei vaja abi. See on totaalne kergendus. Mul ei ole valusid. Võin liikuda kolm-neli kilomeetrit ennem, kui puhkust vajan ja seda täiesti talutavas tempos. Joosta ei tohi endiselt. Jaksan tõsta ja kanda  (ning see pole eluohtlik) kümmet kilo ning ei kurvasta, et täiskruus on tõstmisel maakera raskune. 

Kahjustada saanud vasaku käe närvid, mis paar nädalat end tunda on andnud, hakkavad ka paremaks minema, kuid endiselt tahavad nad sooja ning ka rohu tarvitamist. See on kogu selle  muu kupatuse juures köki-möki. Pole ju suur mure end kõrvuni pleedi sisse keerata koos soojaveekotiga ja las see käsitöö tegemine ootab rahulikult.

Pool septembrit on ajalooks saanud. Raadios reklaamitakse juba peatseltsaabuvaid jõule, kuid organism tahab veel päikest ja õuesoojust, mis sedakorda väheseks jäi. Suvi jäi mõneks järgmiseks aastaks, sest kui meenutada, siis läks pikk ja külm kevad sujuvalt üle varajaseks sügiseks.

 Järgmine sisemise ilu uuring tuleb detsembris. Sinnamaani olen vaba oma plaane tegema. 

Midagi head ja helget Teie päeva!

Emotsioon ja/või tunne....?

kes kelle purki paneb?

Mitmes päev kummitab mind seos, mida lugesin Manjana postitusest, kus ta seostas enda jaoks veganluse tundetusega. Ja karnivoor on tugevam ja herbivoor on tundlikum ja õrnem. Põnev seos, kas pole? Enda jaoks tekkisid küsimused, kas selle seose kaudu saab või on mõistlik vaimset tugevust inimesel hinnata?

Alustan alalti selliste olemuslike aruteluga sellest, et käin üle mõisted ja käsitlused. Kaevasin googeldades paarist teadusportaalist artikleid ja kiusasin oma tuttavaid psühholooge. Psühholoogid hoiavad (vähemalt üritavad) lahus mõisteid (lähtudes seisundi kestuse, alguse, äkilisuse ja intensiivsuse põhjal): tundmus, emotsioon, meeleolu, afekt.

Alljärgnevalt sellest, mda lugesin ja milliste arutelutulemusteni jõudsin. Emotsioon on subjektiivne tundeelamus, mis sisaldab: füsioloogilisi, käitumuslikke ja kognitiivseid reaktsioone nii sisemistele kui ka välistele sündmustele. Emotsioon on tugev ja lühiajaline, kindlate füsioloogiliste muutuste ja näoväljendustega.

Kui emotsioon on objektiivselt olemasolev komponentide komplekt, siis tunne on subjektiivne elamus. Emotsioonide komponendid on B.Mesquita ja N.Frijda tõlgendusest lähtudes: eelnev sündmus (sündmuse kodeerimine ja hinnang, sealjuures nii esmane kui teisene), füsioloogiline reaktsioon (tegutsemisvalmidus ja emotsioonide avaldumine) ja regulatsioon (reaktsiooni võimendamine, allasurumine, väljenduse muutmine).

Emotsioon tekib, kui midagi hinnatakse kui enda jaoks olulist. Emotsioonide  väljendamise aluseks on geneetiliselt edasiantud mehhanismid, mida modifitseeritakse õppimise ja sündmuste tõlgendamise abil.

Emotsioonide käsitlusi on erinevaid (Darwini emotsiooniõpetus, James-Lange ja Cannin-Bardi teooria näiteks). Psühholoogid on ühisel meelel, et emotsioonide tundmisel, mõistmisel ja väljendamisel on oluline inimese kultuuritaust.

Milleks meile üldse emotsioone vaja on? Emotsioonid lahendavad ellujäämisega, paljuemisega grupisuhetega seotud probleeme. Ilmselt sellest ka alati väga emotsionaalsed inimesed, kui nt teema läheb veganlusele, perekonnale vms.

Emotsiooni väljendamisel teevad koostööd ajukoor ja limbiline süsteem, ehk siis nn emotsioonide aju: talamus, hüpotalamus, mandelkeha ja ajutüvi. Nt mandelkeha eemaldamisega kaob inimesel võime tunda hirmu jne.

Ebakohased emotsioonid tekivad nt siis kui sotsiaalne evolutsioon on kiirem kui bioloogiline või kui närviringe tudlikuks muutub mõne elu karmil tagajärjel või alatalituluse korral olulistel arenguetappidel saadud ebapiisava stimulatsiooni tõttu või siis lapsepõlves positiivset kinnitust saanud emotsiooniväljenduse ebakohasuse kohta täiskasvanueas (nt väärkohastumise mustrid).

Eristatakse baas- ehk põhiemotsioone, st neid, mis on omased enamikule inimestele, olenemata kultuurist.

Emotsioon ise ei ole problemaatiline, vaid keeruliseks võib muutuda inimese olemine siis, kui emotsioon on intensiivne, sage või kestev. P. Ekmani järgi eristatakse 6 põhiemotsiooni: hirm, viha, vastikus, kurbus, rõõm, üllatus.

Nii et selleks, et oma tundeid muuta, selleks on vaja oma emotsioonidest teadlikuks saada. Tuleks õppida emotsioone juhtima. Seda eelkõige selleks, et enda jaoks sobivat elukvaliteeti tagada. Teadlikumalt hakkasin nn harrastuspsühholoogiaga tegelema esmalt tööalastest vajadustest lähtudes ja hiljem selleks, et end terve mõistuse juures hoida, kui mu universum järjekindlalt kildudeks üritas pudeneda. 

Kas emotsioonidele allumine on tugevus või tundlikkus? Pigem küsimus enesedistsipliinis ja enda tundmisest, lisaks ajalooline, sotsiaalne ja kultuuriline taust. Enda elustiili võib ju põhjendada millega iganes. Valikute küsimus. Oluline on see, et enda olemusega vastuollu ei minda ja kaasinimestele haiget ei tehta.

Head eneseteadvustamist!