Varjudemaa sügisene hingus

foto: Helen Beaumont

Sügis on täies hiilguses koha sisse võtnud. Asine ja tegus arginädal on selleks korraks läbi saanud. Tegelikult teen sedakorda tööd ka nädalavahetusel, kuid see omas tempos. Uuringutulemused saabusid ootamatult vara. Eelmisel reedel käisin sisemist ilu pildi peale salvestamas.

Arvestasin, et kümnendal tööpäeval võtab arst ühendust nagu viimased paar korda on olnud, kuid minu suureks üllatuseks helistas ta eile. Hea oli, et ma sel ajal kuskil levivaikuses ei olnud. See oleks mind närima jäänud, kui reede õhtul avastad, et arst on helistanud, kuid ennem esmaspäeva pole võimalust teada saada, mida tal öelda oli.

Järjekordne lahing on päädinud minu võiduga. Sisemine ilu läheb aina kaunimaks, st endiselt pole ühtegi lüütilist (st elavat) kollet ja olemasolevad sklerootistuvad kolded jätkevad luustumist. Tõeline rõõmusõnum. Vereanalüüsid, tõsi küll, näitavad kasvajamarkeri tõusu. Teen ülejärgmisel nädalal korduvad analüüsid ja kui kahanemist pole, siis alustan järjekordse hormoonraviga. Aga võrreldes keemiaraviga on need nagu vitamiinid. Oluliselt organismisõbralikud.

On alles suhtumine, mis? Kuid nii on. Hormoonravi hoiab mu organismi piisaval ahermaa tasemel, et ükski ebasoovitav külaline minu sees endale pesa punuma ei hakka. Jätkub ka luude täitmine, et tugevdada selgroogu, mis taastumises on. Kogu ülejäänud elurütm jääb samaks, st liikumine, toitumine ja töötegemise koormus.

Endiselt unustan ma vahel ära, et mul on füüsilised piirid, sh ei ole mu energiavarud piirideta. Kuid mida aeg edasi, seda rohkem ma jaksan. Rohkem siis võrreldes eelmise ja selle aasta algusega. Ma enam ammu ei võrdle oma võimekust (seda nii füüsilise kui vaimse võimekuse tasandil) sellega, mis oli kuus aastat tagasi ennem selle diagnoosi ja ravi algust. Siis ma masendusest üle ei saakski. 

Ja ikkagi olen ma megatubli. Pea liikumatust inimesest on saanud täiesti isetoimiv üksus. Ma ei vaja abi. See on totaalne kergendus. Mul ei ole valusid. Võin liikuda kolm-neli kilomeetrit ennem, kui puhkust vajan ja seda täiesti talutavas tempos. Joosta ei tohi endiselt. Jaksan tõsta ja kanda  (ning see pole eluohtlik) kümmet kilo ning ei kurvasta, et täiskruus on tõstmisel maakera raskune. 

Kahjustada saanud vasaku käe närvid, mis paar nädalat end tunda on andnud, hakkavad ka paremaks minema, kuid endiselt tahavad nad sooja ning ka rohu tarvitamist. See on kogu selle  muu kupatuse juures köki-möki. Pole ju suur mure end kõrvuni pleedi sisse keerata koos soojaveekotiga ja las see käsitöö tegemine ootab rahulikult.

Pool septembrit on ajalooks saanud. Raadios reklaamitakse juba peatseltsaabuvaid jõule, kuid organism tahab veel päikest ja õuesoojust, mis sedakorda väheseks jäi. Suvi jäi mõneks järgmiseks aastaks, sest kui meenutada, siis läks pikk ja külm kevad sujuvalt üle varajaseks sügiseks.

 Järgmine sisemise ilu uuring tuleb detsembris. Sinnamaani olen vaba oma plaane tegema. 

Midagi head ja helget Teie päeva!