Kui vähe on palju?

Kas tunnete ka, et õhus on kevadet? Mitte, et mulle lumi ei meeldiks, aga rohelise värvi järele hakkab vaikselt igatsus tekkima. Kaamose hõlma alla sattumisest olen ka sellel aastal edukalt pääsenud. Mul on sedakorda kolm vaba päeva jutti sattunud.  

Kurdan või? Ammugi mitte. Lugesin ennist blogisid ja noogutasin kohe sügavalt kaasa Ebapärlikarbi postitusele. Olen ka ise oma vanemates postitustes selle kultuslause üle – mul pole aega – arutlenud. Ja ikka jõuan ringiga selle teema juurde tagasi. Mis see siis on, mis paneb inimest oma päevi ja nädalaid nii tihedalt tegevusi täis lükkima, et see lause ikka ja jälle kõlab.

Ma olen endiselt veendunud, et üks põhjustest on hirm iseendaga tõtt vaatama jääda, järgmine on see, kasutades kultuslauset, on kergem asise inimese muljet jätta. Justnimelt muljet. Ma ei mõtle siin elus aeg-ajalt tekkivad tempokaid aegu.

Teine aspekt, mille üle ma endamisi arutlenud olen, on see, et miks on tekitatud selline normaalsus, et kui viskled viimase võimaluseni oma energiavarude piiril, siis oled tõsiseltvõetav inimene? No mida annab see pidev vormelirajal vuhisemine? Läbikõrbenud närvid ja lähisuhted? Milleks? Miks me ei oska leida tasakaalu? Vähemalt suurem osa meist.

Läbipõlemise hinda teavad suurepäraselt need, kes selle Kolgata tee on läbinud. Ja alati ei suuda nemadki piirduda selleaadse ühekordse kogemusega. Mis on hirmsat selles ajas, kus järgmine kellaaeg, tähtaeg, kohtumine ei tiksu kuklas. Ahjaa, Marca postitus kannatusest viis mind sujuvalt järgmise järelduseni, et pideva kurnatuse seisundi ülistamine on vahetuses seoses meie ajalooga. St ma kaldun olema Marcaga ühte meelt selles osas, et tegemist on ajaloolise pärandiga, kus kirik inimesi kuulekusele sundis ning selgitas, et kannatus on argipäeva normaalsus. Ja kogukonna teadvus on võimas.

Kannata ja siis saad paradiisi ja siis see, et mis higi, vere ja pisaratega pole saavutatud, selle väärtust ei osata hinnata. Kõlab nagu masohhismi käsiraamat. Mitte, et ma ei väärtustaks töötegemist või eesmärgile pühendumist. Mind siiralt häirib kui normaalsuseks loetakse töist orjamist või materiaalsusele orienteeritust. Äärmused on igal juhul kurnavad ja halvad.

Mündi teine pool on lillelapslus: küll saab ja vastutustundetus. Täna ei ole tuju, siis ei tee ja kui homme ka tuju pole...noh, siis kunagi...ehk...äkki. Vastutustundetus just selles osas, mis puudutab tehtud tegude ja tagajärgede vahelist seost. Iseloomustab lause...aa ma niipidi ei mõelnud...eino tore, aga miks teised mõtlesid? Ja siis see – ma tahan. Hea argument iga sigaduse õigustamiseks.

Kuskil seal vahepeal on kesktee, mida mööda minnes ei kõrbe hing ja närvid ning annab sisemise rahulolu ja meelekindluse. Eks me vahel eksi kõik tee servadesse, kuid oluline on, et tee pealt päris maha ei astu.

Head pühapäeva jätku!

Millest koosneb argipäev?

teed ja rajad...

Nautlesin pühapäeva hommikus ja muuhulgas lugesin blogisid. Ühest blogist jäi kummitama mõte, et kuidas argipäevad õhtusse saavad ja teise blogi postitusest keerleb mõttekatke, et miks on vajalik pidev vastandumine. See teine teema jääb minu sees veel küpsema, sest kuidagi katkendlik veel.

Aga see argipäevade ajalooks saamine on huvitav. Ma olen kirjutanud nädalapäevade erievast vibratsioonidest ja nädalavahetuse mõnusast olemisest, kuid tegevustest, millega argipäevad täidetud on, pole kriipsugi. Arvan, et enda jaoks on see oluliselt huvitavam teadmine, kui lugejatele. Üritan tagasivaatamise võtmes mingi kuldse kesktee leida, sest vaevalt ühest mustrit on, ehk mingid sarnasused. Ja ega me sõjakooli rutiinis ka ei ela.

Niisiis argipäeva hommikud jagunevad esmalt niipidi, et kas on vaja tõusta kellaga või ilma. Olen pika ärkamisega. Selleks, et kodust heas olemises väljuda, pean ärkama vähemalt kaks tundi ennem välisuksest väljumisaega. Ilma kellata ärkamisaeg jääb 8 ja 9 vahele. Kui end lugema unustan, siis ca 10 ja 11 vahele. Ärkamise kohustuslik osa on veel õige maitsega kohv, õige tool ja iPad. Esimese kruusijagu olen ma veel unemaailmas ja täiesti akontaktne. Vaatan aknast välja ja lasen endal kohaneda selle reaalsusega.

Kui olen unemaailmast lõplikult siinpoolsusesse üle tulnud, siis teen teise tassi kohvi ja lasen pilgul uudisteportaalidest üle käia ja loen mõnda blogi. Järgneb meilbokside kiire ülevaatamine ja päeva tegevuste ülevaatamine ning vajadusel kalendrisse muudatuste tegemine. Vahel ka mõned kiired töökõned.  Ja olenevalt sellest, kas pean välja minema või mitte, järgneb riietumine ja siis kas lahkumine punkti B suunas või läpakaga töisele lainele asumine. No näed, kuskile sinna vahele mahub ka söömine, kui meeles on.

Ja nii see päev siis kulgeb vastavalt planeeritule, sekka lõuna ja siis olenevalt sellest, kas olen väljas või kodus, toimetan edasi või lähen magan paar tundi. Argipäevade lõpud on erinevad. Vahel lõpeb mu argipäev lõunaunest ärkamisega ja vahel üheksa paiku õhtul loengute lõpetamisega. Kui hilised loengute lõpetamised jäävad valgemasse aega (märts kuni oktoober), siis ma jalutan pool maad, kui koju tulen.

Õhtuti teeme lastega tavaliselt päeva briifingu ja lepime järgmise päeva tegevused kokku ja suhtlen mingi kanali vahendusel sõbrannade/tuttavatega. Kuskile mahub sinna söömine ja vahel ka minupoolne toiduvalmistamine (pigem siis ikka vastupidi), kui olen päeva kodukontoris tööd teinud.

Päeva lõpetuseks loen või siis vaatan mõne seriaali osa ära. Kuigi telekaga on mul suhted väga hootised. Eelistan lugemist. Ennem unedemaale minemist on meditatsiooniosa, ehk päeva kokkuvõtted ja lahtilaskmised ning lõdvestusharjutused. Õhtusöögi ja magamaminemise vahelisse aega jääb ka käsitööga tegelemine, kui tahtmist on.

Ka kultuuriampsud (kontserdid, kino, teater jms) ja päriselus lähedastega ega kohtumised jäävad argipäevade õhtustesse aegadesse, kui ma just linnast välja kaugemale ei sõida. Ma eelistan nädalavahetused endale hoida. Majapidamistegevused koonduvad laupäevale ja ajas kulgemine ja akude laadimine pühapäeva. Pühapäevaõhtutesse kuulub ka järgmise nädala kalendrisse pilgu heitmine.

Vaatasin, et kõige varieeruvamad on tegevused peale nn tööpäeva lõppu. Argipäeva rutiin on päevasel ajal suhteliselt sarnane igal tööpäeval. Kalendris on tegevused ja kohtumised planeeritud mõned kuud ette, nii et palju loominguliseks lähenemiseks aega ei jäägi. Argipäevade vahelduse moodustavad  visiidid meedikute manu ja ärajäänud kohtumiste asemel maastleitud aeg. Lühidalt – igav inimene, kes armastab planeeritud argipäevi ning mõnusalt uimaseid nädalavahetusi.

Olete mõelnud, kuidas Teie argipäevad õhtusse jõuavad? Pole...aga visake korra pilk peale, kuhu see aeg kulub, nii et leiame end sageli ütlemas... ei ole aega..

Läbitud ja eesootavad ristteed, ehk maailmalõpu hullus hakkab otsa saama

netiavaruste hea leid

Tere minu armas bloginurgake. Maailmalõpu hulluse tipp on nüüd murtud ja alustan tempo aeglustamisega. Pühapäevase vaikelu aeg ja kohtumine endaga. Sellel nädalal sai kõike kuhjaga. Koondina olen ülimalt rahul.

Peagi sureb maailm välja ja saab rahus paar nädalat kogu välise maailma ära unustada ja keskenduda vaid oma sisemisele äratundmisele tempo ning tegemiste osas. Parim jõulukink üldse. Elamise võiks ka selleks ajaks õdusaks kujundada. Siiani pole miskit teinud peale kohustuste ja lubaduste täitmise.

Eelmise nädala olulisim kohtumine oli arstiga. Panin sinnamaale kõik otsustamist vajavad teemad ootele. Kõik vanad kolded on likvideerunud. See oli parim osa uudisest. Tekkinud on mõned uued, kuid veel pisikesed ja seega ravile kiirelt alluvad. Enesetundele pole need veel mingit mõju avaldanud, mis on hea. Järgneb kaks nädalat kiiritusravi ja siis jätkub luude täitmine ning kodune tabletikeemia.

See on kogu võimalikust raviskeemist minu jaoks kõige kergem, st ma ei pea olemasolevat elurütmi mingil moel muutma ega ümber korraldama. Jaanuaris siis uued analüüsid ja vaatab, kuidas kogu tervik ravile on allunud ja eks siis näis, mis ja kuidas edasi.

Küsisin arsti käest, et kui see kiiritamine nii edukalt need kolded on peatanud, siis kas äkki oleks mõttekas terve selgroog üle kiiritada? Sellepeale arst ainult muigas ja ütles, et sellist praktikat neil pole, et terveid luid kiiritama hakata.

Ainus tüütu asi on see, et 10 argipäeva tuleb hommikupoolikuti haiglavahet marssida. Pealelõunased ajad on toimetamisi täis. Ja siis hakkab vaikselt puhkus peale. Plaanin sel ajal kõik ootel olnud otsused ära teha ja vastused laiali saata. Hunnikus põnevaid pakkumisi on ja mul lihtsalt pole aega haige olla. Elus on nii palju ilusaid värve ning vingeid võimalusi, et patt oleks toanurgas konutada ja keskenduda üleliigseks olemisele.

Kogu selle mõnusa olemise juures on ainukeseks ebamugavuseks sedakorda parema käe närvide tuiklemine. Kohati mõjutab ka kirjutamist. Arst arvas, et võib-olla on hoopis karpaalkanalitega jama majas. Seda ütles mulle neuroloog juba pea neli aastat tagasi, et need vajavad lõikamist, kui käisin peale tolleaegseid keemiaravisid uurimas, millised on selle ravi tagajärjed, et kas taastub ka see tundetus ja muud hädad või pean nendega elama õppima.

Siis leppisime kokku, et seni skalpelli ei kasuta, kui olla kannatab. Eks siis kiiritus anna teada, kas on uute kolletega kaasnev nähtus, sest need kolm uut kollet on just abaluude vahel neis lülides, mis käenärve on võimelised mõjutama. Ma eelistaks seda varianti, sest mingit operatsiooni tänase olemise juures ma välistaks sinnamaale, kus miskit muud üle ei jää. Arst väitis, et kui kiiritus ei mõjuta tulemust, siis tuleb neuroloogi ja tema masinate juurde minna ning proovida alustuseks süstidega ja siis edasi mõelda.

Mõtlesin sellekordse arstivisiidi ajal jälle, et mul pole sõpru ja tuttavaid vajagi, et kogu suhtlemisvajaduse saan meedikute, lastega ja tööd tehes rahuldatud. Seltsielu on nendega rohkem, kui minul sisemist vajadust eraeluliseks suhtlemiseks vaja on.

Ma olen oma olemuselt ikka üsna eraklik ja seda hoolimata sellest, et mul ei ole mingeid sisemisi takistusi, hirme või foobiaid võõrastega suhtlemisel või avalikel esinemistel. Kuid.... kõige parem olemine on kodus ja looduses iseendaga või siis lastega või nende lähedaste inimestega, kes minuga siiani meie elude ühisosa on suutelised jagama.  

Aga Elu on ilus, põnev ja täis hulgim ahvatlusi, milledest valikute tegemine nõuab ülimat pingutust, et püsida õigetes piirides ja elada nii, et endale liiga ei teeks. Põhisuund on ikkagi võita sõda minu enda sees ja pidada lahing lahingu järel nii, et ma sõjast võitjana väljuks. Unustan ikka aeg-ajalt, et mul ei saagi olla energiat kõigeks, mida teha tahan, sest suur osa sellest kulub võitlemisele ning see on peamine ülesanne, kõik ülejäänu tuleb peale seda.

Palju sõbralikke päkapikke!