 |
| Mõttepuu |
Kui inimene on
nagu puu, mis kasvades juured sügavamale ajab ning latva taevale lähemale
kasvatab, siis on mõtted agu lehed okstel. Kindlasti pole väiksel lapsel vähem
mõtteid kui suurel inimesel, pigem vastupidi, aga mine sa tea... vahel on ju
looduses mõnel väikesel kasvaval puuhakatisel rohkem lehti, kui igerikul põlispuul.
Ja siis läks mu
mõte rändama....
Kui nüüd kujutleda,
et ikkagi on mõtted sellel kujuteldaval puul lehed, siis on inimkond nagu üks
suur segamets. Hoidku Emake Saatus, et kõigil korraga talv ei tule või põud ei
taba, sest siis jääks alles vaid igihaljad puud ja ülejäänud inimkond oleks
mõttevaba. Haa, päriselt on ka olukordi, kus paljudel on mõttepaus. Nii et kõik
on ikkagi suhteline ja tõlgendamise küsimus.
Silme ees on
üksik puu, mille lapsepõlv jääb aegade hämaruse taha. Lehed kahisevad, mõned neid langevad ja puu all maas on kerges
tuules pöörlevad lehed... sügis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar