Laupäev, 10. september 2016

Aladdini imelamp, ehk kuidas leida tasakaalu

Aita leida ja olla...
Pöörasin korraks Elu Kiirteelt maha ja tõmban paar päeva hinge. Mõnus on istuda ja kohvi juua ning lasta Ajal voolata. Kohvi on  hommikuti jumalate jook. Rahulolematu Inimene – alati on hea seal, kus meid parasjagu pole. Kui kogu Aeg oli minu käes, siis tundsin end eemaltvaatajana. Nüüd, kus toimetama olen hakanud, tundub olevat kõike palju. Ilmselt pole leidnud õiget tasakaalukeset.

Viimased ajad olen lugenud skandinaavia autoreid. Lugesin raamatut – A. La Motte MemoRandom. Mõtlemapanev käitumise seisukohalt. Köieltantsija eesmärk on hoida tasakaalu ja keskenduda eesmärgile, juhtugu mis tahes. Raamat pole tsirkusest, vaid võimuvõitlusest ja inimestest, kes unustavad eesmärgi ning keskenduvad endi arvates mängu ilule.

Jälle ringiga tasakaaluhoidmise juures. Kohe kui tasakaalukese nihkesse läheb, ehk enda põhimõtetega ja väärtushinnangutega vastuollu minna, kohe hakkab inimesel enda sees paha. Ükskõik kui hea või tore või vajalik või kui õlis see eesmärk on. Tore oleks taskus omada Aladdini lambikest – rahutuse tekkides palud kenasti lambis pesitseval džinnil kas aega tagasi pöörata või asjad õigeks seada.

Aga inimene on ikkagi vaid inimene, kõikide oma vigade ja heade omadustega. Kõige enam mõjutab seda tasakaalukeset inimeses tema teadvustamata tahtmised. Midagi enda jaoks huvitavat nähes, läheb silm särama nagu pärlinööp ning aju hakkab kohe lahendusi otsima, et SEE ahvatlus kätte saada. Ei mingit ratsionaalset mõtlemist – see pannakse kappi seitsme luku taha ootama aega, kui ebameeldivaid tagajärgi on vaja hiljem likvideerida.

Ilma emotsionaalsuseta oleks aga inimene selline nn tuim tükk või siis robot, kes teeb õigeid asju ja mõtleb õigeid mõtteid. Jälle jama. Kuskil on see tasakaalukese, millel püsimisel on elu elamiseks mõnus ja ilma tõdemiseta, et kräpp, kuidas ma selle jama küll kokku keerasin.

Mängimiseks on osapooli vaja. Kui ikka mängukaaslane kaasa ei mängi, siis mängu ei saa mängida. Vähemalt selle osapoolega mitte, kellega mängida sooviti. Siit libises mu mõte edasi manipuleerimisele ja demagoogiale. Need kaks mõistet on üldiselt negatiivse alatooniga, kuid jällegi – vältimatult vajalikud läbirääkimiste pidamisel või kodurahu hoidmisel. Lihtsalt on piir, mida ületada ei tohi.

Ma kunagi oma suureks üllatuseks leidsin manipulatsiooni- ja demagoogiaalased koolitused ja leidsin endalt küsimas, et kui need tegevused nn hea tooni juurde ei kuulu, siis kuidas neid läbi viiakse.

Kokkuvõttes taandub kõik ikkagi tasakaalu ja piiri tunnetamisele. Mingi piirini on kõik hea ja lubatud ning piiri ületades satub inimene oma mõtete ja käitumisega nn pahade poolele nagu hea huumor ühel hetkel võib muutuda vaimseks vägivallaks.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...