Pühapäev, 25. september 2016

Life is a bitch and then we all gonna die....

Mina suudan, kas Sina jaksad?
Sarjast: Inimene mõtleb ja Emake Saatus teeb oma korrektiivid. Lõpp on alati ühene, ei mingeid variatsioone – see saab lihtsalt ühel päeval otsa. Ei ole morbiidne postitus. Meenus lihtsalt üks hipp-hopi laul NaS-lt.

Vahel, et oma aju tööle raputada või mõtteid ühelt lainelt teisele viia, kuulan nn rasket muusikat. Siiani kummitab mind Yelawolf ja tema empty bottles on the table...

Tavapärane mõnus ajas kulgemise pühapäevane hommik koos kohvi ja mõttekatketega, mis liiguvad oma rada. Tegin mingil ajal proovi kirja panna omasoodu kulgevate mõtete algeid, ilma neid suunamata. Selline olemine on võimalik vaid sellistel aegadel, kui hommikule järgnev päev on kulgemises ja ilma igasuguste kokkulepeteta, st aeg on iseenda jaoks.

Hetked elust:

Kunagi, kui ma sügavas abielus veel olin, siis mu abikaasa peale ühte mu komandeeringust laekumist teatas, et kui ta eluta esemete vastu armukadedust tunneks, siis esimene oleks minu läpakas, kes minuga pea 24/7 kaasas on.  See võttis korraks hinge kinni küll, aga tõesti olid ajad kus ma elasin kohvri otsas ja ärkasin hommikuti küsimusega, millises riigis ma täna olen ja koju jõudsin sageli vaid kohvreid vahetama ja ööd magama.

Hommikune bussireis lasteaeda. Buss on rahvast punnis ja meie seisame. Meie kõrval istub soliidses vanuses Daam.
Laps: “Emme, onju, lastele tuleb istet anda, siis on viisakas.”
Mina: “Jah.”
Laps: “Aga, miks see tädi istub, ta ei ole veel nii vana, aga mina olen laps? Tädi, miks sa istud ja mina seisan, kui see viisakas ei ole?”

Sügav ja väga varajane sügishommik. Pime, vihm sajab. Kell on ca pool seitse. Ajan lapsi üles. Vaja jõuda: kes lasteaeda, kes kooli, kes tööle.
Üks Lastest poolmagavana laua äärest: “Emme, miks me öösel peame minema? Miks me seda igal hommikul peame tegema?”

Teel lasteaiast koju. Ootame bussi ja Laps ajab seni lapseasju ning minu tähelepanu on pööratud sissepoole.
Äkki kostub Lapselt: “Emme, igas normaalses perekonnas on ema ja isa?”
Mina: “Jah.”
Laps: “Minul ei ole kumbagi.”
Kandev vaikus ja minu tähelepanu teravneb 200ni: “Miks nii?”
Laps: “Sina oled kogu aeg tööl ja issi on kogu aeg Moskvas.”


Üks gümnaasiumis käiv laps: “Ema, miks kool on nagu vangla?”

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...