Esmaspäev, 12. september 2016

Varjudemaa hävitav rutiin


Valgus pimeduses...
Mind tabas nädalavahetusel järjekordne kriis. Kaua võib teha õigeid asju ja mõelda õigeid mõtted? Mittemingisugust vaheldust ega kõrvalepõikeid, loomingulisest rääkimata. Ainult üks enesedistsiplineerimine. Kogu meelelahutus piirneb raamatute ja televiisoriga. Ah jaa, kuni tunnise jalutamisega ka. Meenus keskaegne piinamisviis, mille puhul aitas vee tilgutamisest, et inimest sassi pöörata.

Kui kogu olemine piirdub kohustuste täitmisega, siis ühel hetkel saab mõõt täis. Ükskõik kui suur või mahukas see anum pole ja ükskõik kui palju neid ümbertõstmisi teha. Dekoratsioonide vahetus ei muuda sisu. Kirss (väga hapu muideks) tordi otsas on selliste olemiste puhul iga kord see, et ma pole ise selle olukorra tekkimiseks mitte grammigi panustanud.

Muidugi on maailm põnev ja Elu on Ilus, aga kui selle põnevuse ja ilu juurde pääs on piiratud alla miinimumtaseme, ehk vajadused ja võimalused on nii kreenis, kui kreenis olla annab, siis see ongi traagiline. Eks ma muidugi otsin seda vaatenurka, kus klaas paistab pea täis, kuid mitte pea tühjana.

Inimloomus on ikka lahenduste leidmisele, mitte passiivsele äraootamisele, orienteeritud. See on mantra, mida kordan ja mis alati ka toimib. Pealegi pikalt nurgas istuda ja kandikutoojat ma oodata ei jaksa, täiesti olemusevastane. Kui kuidagi pole võimalik, siis ikka saab. Kui juba püsti on tõustud ja põlved puhtaks pühitud, siis esimese sammu astumine on juba käkitegu.

Sellel mustal triibul pimeduses kobamine on väga ressursimahukas protsess. Vahel aitab vihastamine ka. Raputab läbi ja on liikumapanevaks jõuks. Aitavad kõik positiivsete hetkede meenutamised ja head inimesed ümberringi ning huumor, mis kohati kisub satiiriks kätte ära.


Aga kõik võtmed sellest mustast august väljaronimiseks on vaid sellel augusolijal endal. Isegi, kui ust ei näe, siis võti on juba suureks abiks. Mitte midagi ei toimu, kui ise ei taha. Ei aita siis ka see, et istud Eedeni aias ja kogu universum on toeks. Ma juba leidsin selle Tahte väljamurdmiseks üles ja olen põlved puhtaks pühkinud ning valmis astumiseks. Edasi, Kentucky poisid!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...