Mõtted mõttepuult (vol2)

palju mõtteid

Täna on mõttepuult langenud mõtete (lehtede) päev. Käisin eile haiglas tavapärasel protseduurilisel külaskäigul ja nende erinevate uste taga istudes tuleb alati hulgim uitmõtteid, kui just kaasootajad põnevaid hetki elust ja kogemustest ei jaga. Inimesed on huvitavad ja nende mõttemaailmad on kirjud nagu sügisesed vahtrad.

Istudes ja oodates järjekordset sisenemist kabineti tekkis mul paanikakoht, et olen end lõhki müünud. Peale nende talviste metsikute valude ja kevadel neist taastumise ning samaaegselt võetud kohustuste täitmisega läks suvi Ajas kulgedes. Suvel hindasin oma piirid ja võimed uuesti ning augusti alguses tundsin, et rahavoogude jõest on põud üle käinud. See pani mind kiirelt jalule tõusma ja tegusid tegema.

Septembri alguses oli juba Elu Kiirtee jalge all ning eile tekkis küsimus, kas pean tõdema, et suur tükk ajab suu lõhki. Kabinetti sisenedes ragistas aju antud lubadusi ja reaalse võimekuse vahelisi seoseid võrreldes ning arst vaatas mulle otsa ja ütles, et ma töö jätaks ukse taha. Mis on kindel tunnistus sellest, et mu raviarst on endiselt tasemel ja hea. Ja kui ma avastasin end arstile selgitamast, et tema järgmine pakutud visiidiaeg ei sobi, sest pean olema mujal ja tegema teisi asju ja kas seda muuta ei saa, siis oli arst see, kes kenasti ütles, et selleks, et elada, on vaja tervist ja palus mul maapeale tagasi tulla.

Nii hea oli tõdeda, et hoolimata minu ja haigla vahelisest vaidlusest, suudab minu raviarst olla endiselt Arst, mitte  Kittel. Mida ma kirjutasin oma Kitlite Kolleegiumi ülekuulamiselt naastes, et minu usaldus onkoloogide vastu ei ole kuhugile kadunud. Kõik loksus jälle kenasti paika. Ja aegade jooksul omandatud oskus püsida rollides, milles parasjagu ollakse, on väga energiasäästlik ja ratsionaalne.

Seda rollides olemist ja vahetamist tuletasid pidevalt meelde mu lapsed, kui nad väiksemad olid. Kui töölt koju jõudes aju vägisi veel töisel lainel tuuritas, siis lapsed oli need, kes ütlesid, et halloo ema, sa  jõudsid koju ja oled nüüd ema. Mul pidid näoilmed vahelduma nagu miimil, st selgelt olema aru saada, mis rollis ma parasjagu olen. Lapsed on ikka väga arendavad, kui neid tähele panna ja kuulata.

Infomüra peatamiseks kasutan kõrvaklappe, ehk siis Peltsebuli saab välja ajada Peltsebuliga. Kui aga ehitada müür enda ja maailma vahele väga kõrges ja paksuks, siis peale ebameeldiva jääb ka palju head kogemata ja nägemata. Tegelikult olen ma mõelnud rohkem nende endale vajalike võimaluste äratundmise peale.

Öeldakse, vaatamisest on vähe, peab olemas olema ka valmisolek nägemiseks. Võta siis kinni, milline variant õige on. Kui oma mullis ulpida, siis on ka see vajalik, et oleks ohutu enda sisekaemusega tegeleda.

Arvan, et mõlemad osad on vajalikud: olla nii kapseldunud, kui ka olla avatud. Kindlasti ei saa seda teha samaaegselt ja ühtegi etappi ei saa jääda pikalt. Kapseldumise puhul tekib oht, et kui seal liiga pikalt viibida, siis naastes maailma uurima, võib leida enda oludest, mida ära ei tunne ja siis on frustreeritus kerge tulema. Liiga palju ja liiga kaua avatud olles võib juhtuda, et kaotad enda ära. Siis on tunne, kuidas maailm sind killukaupa laiali jagab. Tuleb leida enda jaoks sobiv vaheldus.

Sestap on ratsionaalne elada vahelduvalt, vaadata enda sisse ja siis selle teadmisega maailmas tegusid teha kuni järgmise vahepeatuseni. Inimene muutub ja muutuvad ka väärtused. Olen nii mõnelgi korral vaielnud inimestega, et väärtused ei muutu. Kuidas see saab võimalik olla? Inimene ju areneb, teadmised ja kogemused muudavad inimest ja kui ta oma väärtusi nendele muutustele vastavaks ei kohanda, siis läheb inimene ju katki. Mingi osa põhiväärtustest saab ehk teise varjundi või muutub sõnastus, kuid ka see on muutus. Kui elada 30sena 20ndates olnud väärtushinnangutes ja seda teha 40selt jne, siis on see märk millestki, mis sunnib ikka väga pikalt ja põhjalikult peeglisse vaatama.

Sedakorda siis sellised lehed mõttepuult.