Pühapäev, 4. september 2016

Ajatud mõtted Surmast

Sild dimensioonide vahel
Mitte, et ma keskenduks morbiidsele olemisele, aga tekkisid mõtted. Ma olen terve oma elu surmaga liiga tihedalt ja lähedalt kohtunud. See on teema, millega kokkupuutumine tekitab üldjuhul inimestes ebakindlust ning hirmu, kuid see muudab Inimest.

Leinava inimese ümber tekib sageli vaakum. Mitte sellepärast, et seda kui nakkust kardetakse, vaid pigem seetõttu, et ei osata olla ja kardetakse haiget teha ning seetõttu hoitakse hoopis eemale. Nii võib juhtuda, et hea asemel tehakse hoopis halba.

Vanaema kunagi lapsepõlves selgitas, et Surm on tõsine teema ning sellega tuleb tegeleda, sest muidu on homses elamine valus. See, keda Teele saadetakse, tema jaoks on kõik hästi, sest tema Teekond jätkub mujal. Olulised on need, kes siinpoolsuses edasi lähevad. Surma ei tohi takerduda ja lein tuleb ära leinata, kuid seda ei tohi tulevikku edasi kanda.

Vanaema ütles ka, et hinges tuleb Lahkunuga rahu sõlmida ning võtta kaasa parim ja jätta minevik eilsele, kus selle koht on. Kergem öelda kui selle järgi neil hetkedel olla, kuid tõesti -Aeg parandab haavad. Tõsi, olnut olematuks ei muuda ja armid ei kao, kuid valu hinges kaob ja võime naerda taastub ning meenutades on hinges helge, mitte valus.

Surmaga lähedane kokkupuude muudab vaadet maailmale. Siis tajub inimene väga selgelt, et elus on olukordi, mis on lõplikud ning mida muuta pole võimalik. Vanaema seletas ka, et kuna uni on Inimese jaoks Väike Surm, siis ei tohi kunagi tigedana või tülis olevana magama jääda ja päev tuleb korralikult ära lõpetada.

Oleme loodusrahvas, kuid oleme unustanud selle osaga tervikust toime tulla. Surm on loomulik osa elust. Me lihtsalt ei räägi sellest. Vanemad või vanavanemad ei selgita ning ühel päeval selle olukorraga silmitsi seismisel olemegi abitud ning võime murduda. Mitte, et nüüd igal võimalusel tuleks sellel teemal arutleda, kuid see on kasvamise üks osa nagu elementaarse viisakuse omandamine.


Heade sõnade ütlemiseks on alati õige aeg ning neid ei saa kunagi küllalt!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...