Mina ajas...aeg minus....

Jõuan ühe või teise teema närimisel ikka ja jälle selleni, et lähtuda tuleb tervikust. Vahet pole, on see endaga hästi läbisaamine, inimsuhted, inimeseks olemine, laste kasvatamine, inimestevahelised suhted  vms. Ja ikka tuleb üheks esimeseks järelduseks, et kui tegeleda tervikust vaid ühe osaga, siis see tervikut kogumina ei muuda ja tulemused on ikka samad.

Näiteks kultuslause – mul ei ole aega. Ükskõik kui palju ma mööda  erinevaid koolitusi ei käi või kirjandust ei loe või erinevaid vahendeid aja järjepidamiseks/organiseerimiseks ei kasuta, siis see ju tulemust ei muuda.

On minu käsutuses olev 24/7 Aeg, mina ja organisatsioonilis-tehnilised vahendid järje pidamiseks.  Aeg on muutumatu suurus (jätame emotsionaalse tunnetuse välja), mina olen samasugune, uute märkmikute/programmide/vidinate ja muu mudru hulka võib vaid suurendada või vähendada (ehk siis aja organiseerimise elutud vahendid), kuid see esimest kahte komponenti koosluses ei muuda.

Ma võin endale soetada ükskõik milliseid imevigureid, mis silmale rõõmu pakuvad ja meeltele pai teevad, kuid Aja hulka ja minu käitumist see ei muuda. Pisuke kõrvalepõige -  mida rohkem vahendeid, seda olematumaks ma ju selle niigi puuduva aja teen, st ma ise võtan endalt veel aega vähemaks...

Niisiis on Aeg ja olen mina. Mina tõden (ikka ja jälle) - Aega ei ole. Aja pikkust ja mõõdet ma muuta ei saa, onju. Ja kui imevigurite kasutamine olemist kergemaks ei tee, siis tuleb vaadata, mida põrgut ma selle Ajaga teen, et seda krooniliselt napib. Aeg on ju see, mida meil kõigil on samas hulgas, aga näe...mõnele jätkub ja teisel on pidevalt vajaka.

Kui ma kunagi sellele arusaamisele jõudsin (mina ise elan oma elu keeruliseks), oli see vast ahaa või siis ahahahaa efekt. Kirjutasin sellest ka oma blogi ühe esimese postituse. Sahmine ennastunustavalt aega organiseerides, kuid ei teadvustada, et see organiseerimine ei lahenda olukorda. Kergendada võib küll, kuid ära ei lahenda.

Olen aegade jooksul istunud korduvalt näpp suus ja kirja pannud kõike seda, mida ma oma ajaga teen. Nimekirja pikkust vaadates on endal ka imelik hakanud. On tegevusi, mis oma tahtest või vabast valikust ei sõltu, nt teatud vanuseni koolis peab käima, elamist kultuurikihivabana peab hoidma, toituma peab jnejne.

Nende primaarsete tegevuste mittesooritamine võib kaasa tuua tagajärgi, mis takistavad elamist või võivad kaasa tuua elu halvendavaid olusid. Seda võib nimetada tegevuste tähtsuse järjekorda panemiseks. Vanaema koondas selle paari lausesse – on asju, mida peab ära tegema hoolimata sellest, kas need meeldivad või mitte ja selle üle arutlemine on aja raiskamine. Nii et keskendu ärategemisele, mitte ohkimisele, kui mõttetu või vastik see on.

Ja kogu ülejäänud toimetamine on valikute- ja maitseküsimus. Igal asjal on oma hind ja kui see sobib, siis ei ole mõttekas selle tasumise tunnil vingerdama hakata. Peale lahingut rusikatega ei vehita. Hind ei väljendu alati rahas.

Sestap jõudsin kunagi järelduseni, et ennem kui ma lubadusi andma hakkan, pean maha istuma ja mõtlema, kas ma tegelikult ka kogu seda protsessi algusest lõpuni tahan läbi käia. Ühed olulisematest sellistest maasistumistest ja endaga pikkade dialoogide pidamisest oli laste saamine. See oli hirmutav. Väga. Kuid tahtmine oli NII suur, et olin nõus maksma kogu hinna. Esivanemad aitasid neid mõtteid omal ajal harutada ja siin ma siis nüüd olen. Täna saan tõdeda, et teekond on olnud pikk, mahukas ja kulukas, kuid iga rõõmu-, vaeva-, higi- ja verepisarat väärt.

Nii et tegelikult on lause – mul ei ole aega – pigem vabandus asjade tegemata jätmiseks, ehk siis valikute küsimus, kuidas, millele ja palju me aega pühendame ning mitte keegi teine peale me enda ei sisusta me aega. Eriti oluline on leida vastus küsimusele - kuidas? 

Head Aja sisustamist!