laupäev, 19. august 2017

Mina ajas...aeg minus....


Jõuan ühe või teise teema närimisel ikka ja jälle selleni, et lähtuda tuleb tervikust. Vahet pole, on see endaga hästi läbisaamine, inimsuhted, inimeseks olemine, laste kasvatamine, inimestevahelised suhted  vms. Ja ikka tuleb üheks esimeseks järelduseks, et kui tegeleda tervikust vaid ühe osaga, siis see tervikut kogumina ei muuda ja tulemused on ikka samad.

Näiteks kultuslause – mul ei ole aega. Ükskõik kui palju ma mööda  erinevaid koolitusi ei käi või kirjandust ei loe või erinevaid vahendeid aja järjepidamiseks/organiseerimiseks ei kasuta, siis see ju tulemust ei muuda.

On minu käsutuses olev 24/7 Aeg, mina ja organisatsioonilis-tehnilised vahendid järje pidamiseks.  Aeg on muutumatu suurus (jätame emotsionaalse tunnetuse välja), mina olen samasugune, uute märkmikute/programmide/vidinate ja muu mudru hulka võib vaid suurendada või vähendada (ehk siis aja organiseerimise elutud vahendid), kuid see esimest kahte komponenti koosluses ei muuda.

Ma võin endale soetada ükskõik milliseid imevigureid, mis silmale rõõmu pakuvad ja meeltele pai teevad, kuid Aja hulka ja minu käitumist see ei muuda. Pisuke kõrvalepõige -  mida rohkem vahendeid, seda olematumaks ma ju selle niigi puuduva aja teen, st ma ise võtan endalt veel aega vähemaks...

Niisiis on Aeg ja olen mina. Mina tõden (ikka ja jälle) - Aega ei ole. Aja pikkust ja mõõdet ma muuta ei saa, onju. Ja kui imevigurite kasutamine olemist kergemaks ei tee, siis tuleb vaadata, mida põrgut ma selle Ajaga teen, et seda krooniliselt napib. Aeg on ju see, mida meil kõigil on samas hulgas, aga näe...mõnele jätkub ja teisel on pidevalt vajaka.

Kui ma kunagi sellele arusaamisele jõudsin (mina ise elan oma elu keeruliseks), oli see vast ahaa või siis ahahahaa efekt. Kirjutasin sellest ka oma blogi ühe esimese postituse. Sahmine ennastunustavalt aega organiseerides, kuid ei teadvustada, et see organiseerimine ei lahenda olukorda. Kergendada võib küll, kuid ära ei lahenda.

Olen aegade jooksul istunud korduvalt näpp suus ja kirja pannud kõike seda, mida ma oma ajaga teen. Nimekirja pikkust vaadates on endal ka imelik hakanud. On tegevusi, mis oma tahtest või vabast valikust ei sõltu, nt teatud vanuseni koolis peab käima, elamist kultuurikihivabana peab hoidma, toituma peab jnejne.

Nende primaarsete tegevuste mittesooritamine võib kaasa tuua tagajärgi, mis takistavad elamist või võivad kaasa tuua elu halvendavaid olusid. Seda võib nimetada tegevuste tähtsuse järjekorda panemiseks. Vanaema koondas selle paari lausesse – on asju, mida peab ära tegema hoolimata sellest, kas need meeldivad või mitte ja selle üle arutlemine on aja raiskamine. Nii et keskendu ärategemisele, mitte ohkimisele, kui mõttetu või vastik see on.

Ja kogu ülejäänud toimetamine on valikute- ja maitseküsimus. Igal asjal on oma hind ja kui see sobib, siis ei ole mõttekas selle tasumise tunnil vingerdama hakata. Peale lahingut rusikatega ei vehita. Hind ei väljendu alati rahas.

Sestap jõudsin kunagi järelduseni, et ennem kui ma lubadusi andma hakkan, pean maha istuma ja mõtlema, kas ma tegelikult ka kogu seda protsessi algusest lõpuni tahan läbi käia. Ühed olulisematest sellistest maasistumistest ja endaga pikkade dialoogide pidamisest oli laste saamine. See oli hirmutav. Väga. Kuid tahtmine oli NII suur, et olin nõus maksma kogu hinna. Esivanemad aitasid neid mõtteid omal ajal harutada ja siin ma siis nüüd olen. Täna saan tõdeda, et teekond on olnud pikk, mahukas ja kulukas, kuid iga rõõmu-, vaeva-, higi- ja verepisarat väärt.

Nii et tegelikult on lause – mul ei ole aega – pigem vabandus asjade tegemata jätmiseks, ehk siis valikute küsimus, kuidas, millele ja palju me aega pühendame ning mitte keegi teine peale me enda ei sisusta me aega. Eriti oluline on leida vastus küsimusele - kuidas? 

Head Aja sisustamist!



2 kommentaari:

  1. Aeg on müstiline tegelane. Mitmed idamaised filosoofiad väidavad, et aega ei ole(mitte siis kapitalistlikus mõttes, et pole aega teha üht-teist-kolmandat), selle mitte eksisteerimise seisukohast. Tegemist olevat illusiooniga, mille mõistus loob. Ma ei ole isiklikult seda vaadet täielikult läbi hammustanud, aga mida enam sellele mõtlen, seda usutavamaks see väide muutub. Viimasel ajal on mulle hakanud kangastuma mingil X põhjusel seigad näiteks lasteaia ajast. Ja need pole sellised läbi udu kaugusest kiirgavad pildikesed, vaid eredad sähvatused nagu minuti tagune ärev eluhetk. Kuidas või miks see nii on - ei tea :)
    Teine huvitav tähelepanek on see, et ma ei tunne end vanana. Ehk siis sisekaemusi tehes olen täheldanud, et minu nö sisemine monoloog on täpselt sama, mis lapsena. See tähendab, et miskine "tegelane" minu sees ei ole selle 30+ aastaga grammigi muutunud. Kuidas see võimalik on?
    Ja kui nüüd tulla selle klassikalise - mul pole aega - ütluse juurde, siis on põnev mõelda, et 10 aasta eest tundus mulle ka, et mul pole "aega". Ometi oli mul siis "aega" kordades enam kui tänasel päeval. Kuigi tol korral tundus, et ma enam ei suuda, siis suutsin ja suudan hetkel veel ka nüüd, kus sahmimist on oluliselt rohkem.
    Ja nagu öeldud, siis jah, asi on suuresti valikutes. Teisalt jälle on selliseid kõike hõlmavaid perioode elus, kus reaalslet jääb ööpäevas tundidest puudu ja ei saa ka midagi ära jätta. No võtame näiteks vastsündinu esimesed elukuud. Muidugi - lapse võib ära anda(mitte teha:), töölt võib ära tulla jne :) et selles mõttes jah, valikud ju needki, aga ei ole elus alati sugugi see "aja" puudus tingitud kehvast planeeringust või liigsetest huvidest. Kuigi jah, ma üsna imestunult vaatan ümbritsevat, et kuidas inimestel on "aega" ja tahtmist sedasi rapsida :) Vahest jääb mulje, et igal eestlasel on vähemalt seina täis läbitud kursuste diplomitest jms. Käib selline info ammutamine, ja seda ajastul, kus info vähesuse üle kurta oleks patt. Aga vot, leiavad inimesed selle "aja" :D
    Mina saan vaevu oma nö eluoluliste asjadega päeva lõpuks joonele..."nemad" aga leiavad "aega" veel saja ürituse, hobi jms jaoks. Eks ma saan aru, et igal omad energiad ja vajadused, aga jah...hämmastav :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aeg pidi jah suhteline olema ja eks ta on ka. Eelkõige on Aeg ühiskondlik kokkulepe. Suurte sootsiumite ja reastatud tegevuste korral muud võimalust suurt ka pole (või me pole seda veel leidnud).

      Just see teadvustamine, et aja sisustamine on Inimese oma valikute ja otsuste küsimus. kohustused ja siis vajadused, et ilma milleta me lihtsalt ei eksisteeriks, ehk siis primaarsed vajadused, et me elada saaks. Viimasena saab sinna allesjäänud tühimikesse sokutada siis tahtmised. Tavaiselt on selleks ajaks kõikide ajakavad juba lõhki. Siis tuleks alustada kriitilise pilguga algusest, kas ikka on kirjapandu eluliselt oluline või vajalik...

      olen ka vahel tõdenud, et teised on oluliselt võimekamad, kui mina, st mina mahutan oma päevadesse vähem. tõdemus lõppebki tavapäraselt sellega, et tublid need teised, kuid mina saan minna omas tempos ja nn oma hingamisega.

      Soovide/tahtmistega on lood nii nagu on. Seni, kuni mu sisemine tasakaal paigas on, seni on kõik suurepärane. Pealegi on maailmas oluliselt rohkem võimalusi, kui minu võimekust seda ära kasutada. Ja ega igas pulmas pruut ja matusel kadunuke polegi vaja olla:)

      Head Aja sisustamist!

      Kustuta

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...