Hoiatus! Tuleb emotsionaalne kirjutis. Vihastusin,
solvusin ja kavatsen selle siin välja elada.
Lugesin artiklit ja vaatasin videot, mille pealkiri oli Täisväärtuslik
elu rinnavähiga. Mind pole väga jupp aega midagi nii sügavalt isiklikult puudutanud
ja sisemisi negatiivseid lainetusi põhjustanud. Ma sügelen pea üle kere ja
tõlkimatut soome-ugri mörinat tuleb keelele. Kohe kirjutan, mis mind marru
selle juures ajas. Aga algusesse tagasi.
Alustaks sellest, mis on
täisväärtuslik elu? Maailma Terviseorganisatsioon
kirjeldab vaimset tervist kui heaoluseisundit, milles inimene realiseerib oma võimeid, tuleb toime igapäevase elu pingetega,
suudab töötada tootlikult ja tulemusrikkalt ning on võimeline andma oma panuse
ühiskonna heaks.
Diagnoosi saades ja asudes ravi
saama jääb senisest täisväärtuslikust elust vaid mälestus. Muutub kõik,
absoluutselt kõik. Ja mitte kunagi enam ei muutu elu endiseks, st taastumist harjumuspärasesse olekusse EI TULE! See pole viirus ega kopsupõletik, mille
põed ära ja jätkad sealt, kus pooleli jäid. Jaa, muidugi, inimesed on erinevad
ja nende organismid reageerivad erinevalt, kuid vahet pole millises staadiumis
ravi algab. Endise eluga on lõpp ja mõiste "täisväärtuslik elu" tuleb algatuseks
ümber sõnastada ja siis ka kõik muu.
Mis mind eriti sügavalt puudutas, oli
see, et ise kogenuna ja nüüd nõustajastaatuses inimene teatas, et
täisväärtuslik elu rinnavähiga on täiesti võimalik. Jaa, ta rääkis ka sellest,
et tuleb ümberhinnata oma elu, aga unustas mainimata, et alustada tuleb
sellest, mida sellise kogemuse ja tagajärgedega elades sõna “täisväärtuslik” tähendab. Tema, kelle
töö-ülesanne on nõustada selles olukorras olijaid, ütleb kõva häälega välja
selle, et täisväärtuslik elu täiesti eksisteerib. Häbi, ma ütlen! Vähe sellest,
selle õppefilmi on rahastanud riik. Nii et ajupesu kõrgemal tasemel.
Kui ma mõtlen end tagasi sellesse
aega ja vaimsesse seisundisse, kui mulle diagnoos pandi ning raviralli algas ja
kui keegi oleks mulle tol ajal öelnud, et oi, pole hullu, kõik jätkub peagi
endisel viisil… mida ma oleksin siis tundnud, kui elaksin siiani lotuses, et
kus see endine nüüd on? Et kõik teised on saanud täisväärtusliku elu tagasi ja
mina, va saamatu, vaevlen siin ja ei saa… ehk siis teeme sind veel nõrgemaks,
kui oled. Saad oma vaimse ja füüsilise võimekuse, rinnad, juuksed, lihased,
kõõlused (kõik muud äralõigatud koed tagasi) ja elu on lill (nüüd tuleb
edasiandmata tõlkimatu ugrisõim). Halloo! Kas Sa ise ka usud, mida räägid?
Ma ei ütle, et elu pole võimalik
ja rõõmu ei ole. Olen siin kirjutan oma erinevatest seisunditest ja
tõeotsingutest. Kõik on võimalik, kuid selle eeldus on see, et absoluutselt
kõik tuleb ümber hinnata, sõnastada, teadvustada ja leppida, et oli elus ennem
ja nüüd, ja see nüüd on täiesti väärtuslik. Kõige raskem on endaga kokku
leppida, et hoolimata sellest, mida mul enam ei ole ja kunagi ei tule, on kõik
see, mis olemas on, täiesti piisav selleks, et end mõnusalt tunda…arghhhh. Ja
ma pean end tugevaks inimeseks…
Aga rääkida täisväärtuslikkusest…see
on alandav. Kui vähiga elamine täisväärtuslik oleks (nn päriselt ka oleks),
siis ei oleks seadusesse töövõimetust sissekirjutatud, nt IV staadiumi vähki
põdev inimene on täielikult töövõimetu ja piisab vaid diagnoosist, mitte enam
meedikute kirjeldusest sinu tervisliku seisundi kohalt. Selles kohas semantika
väänamisest ei ole kasu, kahju vaid.
Vaimselt ebastabiilset inimest
eksiteele viia on alatu. Eriti nende inimeste poolt, kellel on kogemus ja kes
peaks selliseid inimesi aitama uuesti elama õppima. Lisaks see, et riik on selle
tobeduse rahastanud. Inimesed eeldavad, et see on tõde, mida neile pakutakse.
Ma olen ennemgi kirjutanud, et kõigest heast, ilusast ja positiivsest
kirjutatakse palju ja suure innuga, kuid keegi ei kajasta selleni jõudmist. Seda
verd, higi ja pisaraid ei näita keegi.
Mitte et selliseid filme, tekste
ja jagamisi poleks vaja. Vastupidi, kogemuste jagamine on suureks abiks, kuid
rääkida sellest, et see täisväärtuslik elu on…come on. Kui hingamise olemasolu
on elukvaliteedi näitaja, siis miks me räägime, et sõjategevus on halb ja miks
me muretseme lastekodude ja koduvägivalla pärast…
Miks, krdi pärast, need, kes
peaksid aitama olla, juhatavad inimesi eksiteele. Öelge, et ongi ennem ja nüüd ning see nüüd on täiesti elatav ja positiivne, kui enda jaoks maailm ümber hinnata. See on nagu jalad kaotanud olümpivõitjast maratoonar panna koos kõigiga maratoni jooksma ja öelda, et me ootame, et sa oma esimest kohta kordaksid. Mu kursuseõde peale masektoomiat ja vähist vabanemist tahtis lubatud endist elu tagasi ja läks rinnataastusoperatsioonile... täna peaksin temaga kohtumiseks minema kalmistule....
Ma olen Merikesega üks kord päriselt kohtunud seoses hobinäitlemisega. Ta on totaalne positiivsus ruudus. Ma ei tea kuidas ta sellist ülipäikeselist olekut hoiab või saavutab, aga ta on. Ma olen ka üldiselt keskmisest eestlasest rõõmsameelsem inimene, aga tema on minuga võrreldes mitmeid kordi eredam ja energilisem vist ka. Ma seda filmi vaadata ei soovi, aga ma arvan, et ta päriselt usub seda, mis sulle ei meeldinud ja mida ilmselt ka päriselt ei ole. Mulle meeldib ka uskuda häid asju, mida pole mittekunagi tegelikult võimalik. Nii on elu positiivsem, võrreldes sellega, et piirduda reaalsega. Mind ei masenda, kui reaalsus on palju kehvem kui unistused.
VastaKustutanõus kõigi käte ja jalgadega, et positiivsus on sellistes olukordades üheks nn eduvõtmeks. kindlasti on ka sisemisel tugevusel oma osa. aga sellel pole mingit seost selle ideega, mida ta propageerib. oleks ta tavaline patsient ja ei oleks pooles filmis kui raviasutuse esindaja, siis võiks selle inimese sisemiseks äratundmiseks nimetada ja kõik oleks hästi. aga ta silmad on selle väite juures ülitõsised, kuid mitte malbed, leebed ja eluga rahulolevad.
Kustutamis mind endast välja viis oli see ütlemine, et täisväärtuslik elu on täiesti võimalik. no ei ole ikka küll. kui 30-aastasele naisele öelda peale rindade eemaldamist, et tal on täisväärtuslik elu....
muidugi on elu ka peale selliseid kogemusi täiesti elamisväärne ja nii rõõmu kui rahulduspakkuv, kuid seda täisväärtuslikuks nimetada on alatu. see on toimetulemine olemasolevates piirides ja need piirid tuletavad end pidevalt meelde. kõik need inimesed, kes on võimelised peale sellist ravirallit vaba tundega naerma, ise toime tulema ja tööturul osalema, on väärt tunnustust. see tee on karm.
jäi kummitama see mõte, et päriselt ise ka usub. kui tema silmi vaadata, siis mitte. aga samas võib ju olla ka nii, et tõesti see kogemus andis talle uued võimalused ja võrreldes endise olemisega ongi nüüdne seisund parem, kui see, mis ennem seda oli. kuigi ma sügavalt kahtlen, sest tema kehakeel rääkis muud. ehk ta tahab uskuda. aga on, kuidas on. kui ta nõustajana töötab, siis sellised loosungid ei aita selles hapras seisundis olijat.
Kustutaminupoolne sõnum on endine, on võimalik kohaneda ja tunda rõõmu. ongi uus elu. see pole lihtne ja tulemused ei tule iseenesest. teekond on pikk, käänuline ja päästjateks on enesedistsipliin, head, toetavad ja mõistvad inimesed, positiivne meel ja usaldus.
Mu kommentaar tuleb nüüd ühtaegu teemast mööda ning täpselt teemasse. Semantikast nimelt, sõna "täisväärtuslik" tähendusest. Aga luba, et kõigepealt võtan mütsi maha su elujõu ees. Nii. Tehtud.
VastaKustutaKirjutad, kuivõrd erinevalt sina ning nimetet filmi autor mõistate sõna "täisväärtuslik". Täpselt sama tundsin mina mõned nädalad tagasi. Olukord oli küll teistpidine - mind kvalifitseeriti mitte-täisväärtuslikuks, kuigi ise arvan vastupidi. Aga nagu sinagi, "vihastusin, solvusin" ning tõin kuuldavale "tõlkimatut soome-ugri mörinat" (ei hakka oma blogipostitusele linkima, kes soovib, see leiab.) Mis mind endast välja viis, oli loetud intervjuu Ülle Lichtfeldtiga, kus näitlejanna kuulutas, et tema meelest ei ole lastetud naised täisväärtuslikud. Ma saan muidugi aru, et igaühel meist on õigus oma hinnanguskaalad paika panna ja neid ka väljendada, kuid sellegipoolest paneb "mörisema", kui sulle silt külge lüüakse, mis sinu arvates sulle üldse ei passi. Nagu sinagi märgid - hapras seisundis olija ei vaja loosungeid ja silte, vaid isiku- ja olukorrakeskset lähenemist. Ühesõnaga - su postitus oli mulle täielik déjà vu!
Sõna "täisväärtuslik" tähendusest, ehk siis semantikast. Aga luba, et kõigepealt võtan mütsi maha su elujõu ees. Nii. Tehtud.
VastaKustutaKirjutad, kuivõrd erinevalt sina ning nimetet video autor sõna "täisväärtuslik" mõistate. Täpselt sama tundsin mina mõned nädalad tagasi. Olukord oli küll teistpidine - mind kvalifitseeriti mitte-täisväärtuslikuks, kuigi ise arvan vastupidi - kuid nagu sinagi, "vihastusin, solvusin" ning tõin kuuldavale "tõlkimatut soome-ugri mörinat". (Ei hakka oma blogipostitusele linkima, kes soovib, see leiab.)
Mis mind endast välja viis? Loetud intervjuu Ülle Lichtfeldtiga, kus näitlejanna kuulutas, et tema meelest ei ole lastetud naised täisväärtuslikud. Ma saan muidugi aru, et igaühel meist on õigus oma hinnanguskaalad paika panna ja neid ka väljendada, kuid sellegipoolest paneb "mörisema", kui sulle silt külge lüüakse, mis sinu arvates sulle üldse ei passi. Nagu kirjutasid - hapras seisundis olija ei vaja pealiskaudseid loosungeid, vaid isiku- ja olukorrakeskset lähenemist. Ühesõnaga - su postitus oli mulle täielik déjà vu!
tänan mõistmise eest. semantika jah, kuid sedakorda haigettegev. masendav. vähemalt ma enam ei sügele. ametnikud ja avaliku elu tegelased ei tohi sellist käitumist endale lubada. tavalised inimesed, palun. me oleme erinevad, näeme, kogeme, tunneme ja tõlgendame erinevalt. kuid... reeglid muutuvad sõnavabaduse osas, kui ütlejaks ei ole tavainimene. mitte, et ma õigustaks verbaalset kõhulahtisust, kuid sellest on võimalik aru saada.
Kustutaja millise õigusega tuleb keegi ütlema, et naise täisväärtuslikus seisneb laste olemasolus. palju toredad mõtteid, mida võiks hoida endale või mitte vähemalt meediavahendusel edasi jagada. keegi peaks selgitama neile tegelastele, mida nende sõnad meediavahendusel edastatuna endas kannavad. aga vastutus oma sõnade eest pole moes ja sageli seda ei aduta. võiks ju mõelda vanarahva ütlemise peale - mõte sõnaks ja sõna teoks...
Helgeid Hetki!
Teemale joone allatõmbamiseks viimane nn komm. Kõik meie öeldud sõnad ja tehtud teod jõuavad meieni ringiga tagasi. See oli üks algtõdesid, mille mu vanaema mulle igaveseks meelde suutis vajutada. Iga kord, kui midagi mu hingesügavustesse jõuab ja ma reageerima hakkan, tuleb see meelde. Soovin Lugejatele meeltesse rahu ja head!
Kustuta