pühapäev, 27. august 2017

Suve lõpetamisest ja lastest

Lõpetan selle nädalavahetusega suvise perioodi. Olen jälle sammukese sügavamale pedagoogistaatusesse astunud. Tundub selles etapis elamise õige valik olevat. Tegin selektsiooni olemasolevas kliendimajanduses ja lõpetasin osadega lepingud ja ei uuenda tegevusi.

Paari nädala pärast on ees ootamas järjekordne uuring ja tulemuste pealt järgmise kuu lõpus saab otsustada, milline järgmise kvartali tegevuste sisu täpsemalt välja näeb. Mul on olnud ravivaba suvi. Organism on saanud taastuda. Meeled on saanud puhata ja ma olen tööd teinud. Selline töö ja puhkus käsikäes või siis puhates töötegemine. Teistmoodi suvi üle mitmete aastate.

Homsest algab kellaajastatud argipäev. Vähekene nostalgiline olemine on nagu iga etapi lõpu eel. Tempo ja infotihedus ja mõttemustrid muutuvad. Viimased paar aastat tiksub peas, et vaja on juurde õppida. Kui algava töö-aasta jooksul uuringud sama positiivsete tulemustega on nagu suvealguses, siis järgmisel sügisel istun jälle koolipinki. See on pilk tulevikku. Mis reaalsuses toimuma hakkab, näitab aeg, kuid tahtmine süveneb. Elame-näeme.

Mu pesamuna jõuab järgmise nädala lõpuks põhjalast tagasi. Viimane nädal olen tabanud end mõtlemast, et tunnen temast puudust. Kuu on möödas. Kui tervikust on osa puudu, siis ajas annab end tunda. Kuid mul on täissöönud kõutsi päikeselaigus lesimise tunne, kui oma laste peale mõtlen. Nad on nii ägedad. Nendin, et otsus nende saamiseks oli täiesti õige.

Võib tunduda jabur, kuid ma tõesti plaanisin lastesaamist pikalt. Tõsi, ma ei kavandanud kaksikute saamist, kuid täna ilma nendeta olemist ette ei kujuta. Kui ma sain teada, et kaksikuid ootan ja vanaemale muret kurtsin, et miks mina ja kas ma suudan ning saan hakkama jne; siis vanaema küsis, et kumma sa siis ära annad? Mis küsimus see on, uurisin vanaemalt. Sellepeale ta ütles, et targutamise aeg on möödas, tuleb mõtteviisi muuta ja valmistuma hakata. Ja nii ma siis heietamise lõpetasin.

Tänaseks on kõik kolm minust pikemad ja täiskasvanute maailma läinud või sellega kohanemas. Neist on saanud kaaslased, kes on endiselt minu “väiksed” lapsed. Ükskõik kui pikad või vanad nad, ikka avastan end kohati mõtlemast neile, kui väikestele. Selle väikeste laste ema mustri endast väljaharutamine on pea kolmekümmet aastat emaksolemist ikka väga pikk protsess.

Lasteks jäävad nad muidugi aegade hämaruseni. See tabamatu side, mis vanemal lastega on, see ei kao kunagi ja kuhugile, kuid teiseneb. Vot see teisenemise osa ongi kohati sisemist segadust tekitav. Tahaks mõne ütlemise või teo peale reageerida, kuid....ei ole enam ei minu osa ega aeg selle jaoks. Ja nii ma siis neid sisemisi pidureid vajutan...aga põnev on.


Miski pole igavene ja kõik on pidevas muutuses. Oleks vaid tarkust õige ära tunda ja kohaneda. Tasakaaluharjutused jätkuvad...

Head Suve lõppu selleks korraks!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...