Lõpetan selle
nädalavahetusega suvise perioodi. Olen jälle sammukese sügavamale
pedagoogistaatusesse astunud. Tundub selles etapis elamise õige valik olevat. Tegin
selektsiooni olemasolevas kliendimajanduses ja lõpetasin osadega lepingud ja ei
uuenda tegevusi.
Paari nädala
pärast on ees ootamas järjekordne uuring ja tulemuste pealt järgmise kuu lõpus
saab otsustada, milline järgmise kvartali tegevuste sisu täpsemalt välja näeb. Mul
on olnud ravivaba suvi. Organism on saanud taastuda. Meeled on saanud puhata ja
ma olen tööd teinud. Selline töö ja puhkus käsikäes või siis puhates
töötegemine. Teistmoodi suvi üle mitmete aastate.
Homsest algab
kellaajastatud argipäev. Vähekene nostalgiline olemine on nagu iga etapi lõpu
eel. Tempo ja infotihedus ja mõttemustrid muutuvad. Viimased paar aastat
tiksub peas, et vaja on juurde õppida. Kui algava töö-aasta jooksul uuringud
sama positiivsete tulemustega on nagu suvealguses, siis järgmisel sügisel istun
jälle koolipinki. See on pilk tulevikku. Mis reaalsuses toimuma hakkab, näitab
aeg, kuid tahtmine süveneb. Elame-näeme.
Mu pesamuna jõuab
järgmise nädala lõpuks põhjalast tagasi. Viimane nädal olen tabanud end
mõtlemast, et tunnen temast puudust. Kuu on möödas. Kui tervikust on osa puudu,
siis ajas annab end tunda. Kuid mul on täissöönud kõutsi päikeselaigus lesimise
tunne, kui oma laste peale mõtlen. Nad on nii ägedad. Nendin, et otsus nende
saamiseks oli täiesti õige.
Võib tunduda
jabur, kuid ma tõesti plaanisin lastesaamist pikalt. Tõsi, ma ei kavandanud
kaksikute saamist, kuid täna ilma nendeta olemist ette ei kujuta. Kui ma sain
teada, et kaksikuid ootan ja vanaemale muret kurtsin, et miks mina ja kas ma
suudan ning saan hakkama jne; siis vanaema küsis, et kumma sa siis ära annad? Mis
küsimus see on, uurisin vanaemalt. Sellepeale ta ütles, et targutamise aeg on
möödas, tuleb mõtteviisi muuta ja valmistuma hakata. Ja nii ma siis heietamise
lõpetasin.
Tänaseks on kõik
kolm minust pikemad ja täiskasvanute maailma läinud või sellega kohanemas. Neist on saanud kaaslased,
kes on endiselt minu “väiksed” lapsed. Ükskõik kui pikad või vanad nad, ikka
avastan end kohati mõtlemast neile, kui väikestele. Selle väikeste laste ema
mustri endast väljaharutamine on pea kolmekümmet aastat emaksolemist
ikka väga pikk protsess.
Lasteks jäävad
nad muidugi aegade hämaruseni. See tabamatu side, mis vanemal lastega on, see
ei kao kunagi ja kuhugile, kuid teiseneb. Vot see teisenemise osa ongi kohati
sisemist segadust tekitav. Tahaks mõne ütlemise või teo peale reageerida,
kuid....ei ole enam ei minu osa ega aeg selle jaoks. Ja nii ma siis neid
sisemisi pidureid vajutan...aga põnev on.
Miski pole
igavene ja kõik on pidevas muutuses. Oleks vaid tarkust õige ära tunda ja
kohaneda. Tasakaaluharjutused jätkuvad...
Head Suve lõppu selleks korraks!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar