Kolmapäev, 9. august 2017

Omas mulli(de)s

Peaks usinalt tööd tegema, kuid mõtted looklevad hoopis teisi radu. Tegin ajakava lahti ja vaatasin, et võib rahulikult lasta paaril päeval ajalooks saada ilma, et punktist A punkti B peaks aja peale liduma. Kui sisetunne tahab aja võtta ja kalender sellele vastu ei punni, siis tulebki nautida hetke.

Lõpuks ometi on  jõudnud kätte suvi ja see ei soodusta asiseksolemist mitte grammigi. Mitte, et ma midagi muud ka teha tahaks. Naljakas olemine on. Selline tüüne rahu ja tahtmine lihtsalt olla. Ilma mingi eesmärgita. Kuulan muusikad ja aja voogamist.

Eile öösel ei raatsinud uinuda. Augustiöödes on samet. Õhus on selline ootus ja salapära, mis tõmbab. Täiskuu on ka. Mõtlesin just, et kui mu sündimise päeval on täiskuu ja kuuvarjutus, siis ilmselgelt mingit rahulikku ja mahedat aastat järgneda ei saa. Seda näitas ka päev, mis oli täis ääretult palju erinevaid ja kummalisi sõnumeid ning inimesi. Näis, kuidas edasi läheb.

Peagi algab järjekordne töine periood ja suvetöö aeg saab läbi. Siis dikteerib tempot kell. Vale jutt ju tegelikult. Kes neid lubadusi on jaganud ja kalendrit täitnud? Egas ajakava end ise ei täida. Aga tore on ju kujutleda, et keegi teine elu tihedaks elab.  Vastutust oma tegude eest kellegi teise kaelapeale sokutada on ka tore, siis vähemalt on illusioon, et keegi teine on põhjustanud olukorra, mis pea ringikäima ajab. Siis on enesepettuse magusateks hetkedeks rohkem põhjust. Mis muidugi suuremas plaanis on täielik ressursiraiskamine.

Jäin eile öösel mõtisklema, miks me ei luba end endal õnnelikuna või rahulolevana tunda. Ikka hakkab mingi kahtluseuss kuskil sisemuses pead tõstma, et kuidas ma nüüd siis niiviisi saan... Ja edasi läheb hullemaks: äkki kaetab keegi veel olemise ära, et see tuleb sügavale hingepõhja ära peita. Ei näita mitte mingil juhul välja seda, et olemine on helge. Selle eest kuulevad kõik, kui jama olemine on ja mida kõike võiks rohkem olla ja kuidas maailm meid ei mõista.

Argipäevas on kõike niigi liiga palju ja seda helget ning head olemist oleks patt mitte jagada. Milles peitub see matemaatiline salapära, et kui negatiivsust jagada, siis see lahustub, ehk kahaneb ning kui positiivsust jagada, siis see võimendub, ehk suureneb. Loogiliselt peaks ju jagama mõlemaid pooli. Suurenenud positiivsuse hulk muideks vähendab võimalust negatiivsuse kogemiseks.

Lähen teen ühe kohvi veel ja vaatan, mida huvitavat päeval mulle veel tänaseks pakkuda on. Head olemist!





2 kommentaari:

  1. Augustiöödes on samet.
    Just.
    Vähesed näevad.

    VastaKustuta
  2. Paljude jaoks on öö üks kole aeg. on ju ka ütlemine, et kole nagu öö.

    mulle ööd meeldivad. öödes on asju ja pole olmemüra ning kõik on kuiagi kirkam ning selgem.

    aga need augustiööd...kui ma kunagi jõudsin raamatuni - sume on öö, siis ma haarasin ta riiulist just selle pealkirja pärast, sest pole midagi mõnusamat, kui augustikuine öö. selline lummav, sametine, peibutav, kõikelubav...

    VastaKustuta

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...