Sattusin eile
vaatama dokumentaali Vigala-Sassist ja mõtted kandusid enda sees peituvale
elukale. Kui Vigala-Sass pidas lahinguid 12 aastat ja siis lõpetas sõja ning lahkus teispoolsusesse, siis minul on käsil sõjapidamise kuues aasta ja lõpu üle on veel ennatlik arutleda. Olen
temaga kõrvuti toolides keemiravis olnud ja arutlenud selle eluka olemuse üle,
sestap tekkisid mõtted või õigemini mõtted tõusid alateadvusest pinnale. Olen
nõus kõikide nende inimestega, kes väidavad, et inimene on üks lüli
ökosüsteemist ning looduses pole andeksandmisi, on tegu ja on tagajärg.
Olen temaga ühte
meelt ka selles, et vähiga kooselamine on lakkamatu sõda. Kui paljud vähkipõdenud
(sh kuulsused) on kirjutanud, kuidas nad on endas elutseva vähiga sõbrustamist
praktiseerinud, siis minu jaoks see kindlasti mingi sõprus pole. Mul on
sõprusest teine arusaam ja sellega keeldun sõbrasuhteid loomast.
Otsigu kodu mõnes teises dimensioonis omasuguste seas.
Kaheldamatult
surma varjus elamine muudab inimest, tema maailmanägemist, -tajusid ning
olemust. Anzori Barkalaja väljendas
intervjuus, et surm on tihe teema. Kaheldamatult on ja kindlasti on tal õigus,
et surma varjus elades muutub inimene üksildasemaks, lakoonilisemaks. Olen
kogenud, et paljud inimesed tõlgendavad lakoonilisust tigedusena või
negatiivsena. Tegelikult muutud vähememotsionaalsemaks ja seda väga praktilisel
põhjusel: Su energia kulub mujale, primaarsete funktsioonide täitmiseks. Olen
nõus ka sellega, et see, kuidas Inimene sellega toime tuleb, sõltub tema
sisemisest tugevusest, teadmistes ja oskusest neid rakendada.
Olen pikki aegu
teinud vahet sõnadel üksindus ja üksildus. Siinkohal mõtlen just üksildust.
Täpselt selline tunne nagu Varjudemaa esimeses postituses
kirjeldasin – oled pealtvaataja, st sa ei kuulu ei siia ega sealpoolsusesse,
vaid oled ei siin ega seal. See võib olla kohati väga õõvastav. Tajud tõelise
selgusega, et siin ilmas pole mitte midagi kindlat ega garanteeritud. Õpid
uuesti elama ja vahet tegema olulise ning ebaolulisuse üle. Vene keeles on hea
sõna – sujeta, mis väljendab kõige paremini seda üleliigset inimese elus,
millesse me suurema osa oma igapäevaelust takerdume ja mis ei lase meil tunda
rõõmu Suurest, Ehedast ja Ilusast.
Mida inimene teeb, kui ta
viimase vähistaadiumi diagnoosi saab? Ma ei peatu siis mõtte teadvustamise
protsessil, mis on üsna valulik, pikk ja keeruline, vaid end elukvaliteedi
tagamiseks vajalikel suunamuutustel ja tegudel. Väga selgelt teadvustub Elu
väärtus. Sa hindad üle kõik oma väärtused ja sead ringi prioriteedid; st sead
ringi kogu oma igapäevaelu. Kõik muutub,
iga viimane kui detail. Kusjuures kõik aistingud teravnevad, sest terve
olemus on pingeseisundis, st käivitub ellujäämisinstinkt kõige ürgsemal
tasemel.
Avastad end sukeldumas väga
sügavalt oma olemusse ja uskuge, seal leidub selliseid üllatusi, mida kunagi
varem pole teadvustanud. Üks paremini väljendatud kirjutis neist olemuslikest
mõtetest/küsimustest/sisedialoogidest on raamat Paul Kalanithi Kui hingusest saab õhk, millest kirjutasin siin.
Sa avastad, et pole mingi
probleem öelda EI inimestele/asjadele/oludele. Sa orienteerud kiirelt ümber
teadmisele, et SINU elukvaliteet sõltub Sinust endast ja tehtud valikutest, st
näed seosed põhjuse ja tagajärje vahel. Sa saad aru energia jäävuse seadusest
väga selgelt - energia ei teki ega kao kuhugile, ta võib muunduda
ühest liigist teise ning kanduda ühelt kehalt teisele. Ja kui ei saa,
siis organism teeb seda Sinu eest, ta lihtsalt lülitab end välja, kui enda
võimete vastaselt käitud. Sa õpid väga kiiresti enda sisse vaatama ja oma
sisemiste ressursside planeerimisega tõsiselt tegelema. Ja kui seda mitte teha, no siis on mündi
valmispanek paadimehele, et ta Sind üle jõe viiks, täiesti garanteeritud.
Ma
sain sedakorda kirja vaid pinnapealse ja väga üldises sõnastuse, st
selleteemalised mõtted alles hakkavad hargnema ja sõnadeks saama. Eks ma panen
neid järjest kirja. Lugesin neid Varjudemaa sildiga postitusi ja ma võin
tõdeda, et väga selgelt on tajuda nende lahingute järelkajasid neis kirjutistes
ja see, kuidas ma tugevamaks ning teadlikumaks olen saanud.
Miks
Inimene siis alles väärtustest oma elus teadlikkuks saab, kui ta neist ilma on
jäänud?
Ei julge, mida teised mõtlevad, mugavus, kui väga väga vaja ei ole, siis ei anna nii palju, valikuid ju veel on, tundub kaugena...
VastaKustutaMinu õppetunnid on tulnud suurte lainetena. Justkui jõuga oleks miski või keski koorinud minult maha ebavajalikud kihid.
Üksildus... Noorena pidasin seda negatiivseks, veaks, mina olin viga. Nüüd mõistan, et see olengi mina, koos kõigega.
Teekond iseendani võib olla väga erinev, see tõsi. Ka teadmisteni jõudmine on igal erinev. Peamine on see, et nendeni jõutakse. Ja olgem ausad, Inimene oma olemuselt on mugav ning hakkab liigutama siis, kui teisiti enam ei saa.
KustutaHead leidmisrõõmu!