Eleegia vähist minu sees

Sattusin eile vaatama dokumentaali Vigala-Sassist ja mõtted kandusid enda sees peituvale elukale. Kui Vigala-Sass pidas lahinguid 12 aastat ja siis lõpetas sõja ning lahkus teispoolsusesse, siis minul on käsil sõjapidamise kuues aasta ja lõpu üle on veel ennatlik arutleda. Olen temaga kõrvuti toolides keemiravis olnud ja arutlenud selle eluka olemuse üle, sestap tekkisid mõtted või õigemini mõtted tõusid alateadvusest pinnale. Olen nõus kõikide nende inimestega, kes väidavad, et inimene on üks lüli ökosüsteemist ning looduses pole andeksandmisi, on tegu ja on tagajärg.

Olen temaga ühte meelt ka selles, et vähiga kooselamine on lakkamatu sõda. Kui paljud vähkipõdenud (sh kuulsused) on kirjutanud, kuidas nad on endas elutseva vähiga sõbrustamist praktiseerinud, siis minu jaoks see kindlasti mingi sõprus pole. Mul on sõprusest teine arusaam ja sellega keeldun sõbrasuhteid loomast. Otsigu kodu mõnes teises dimensioonis omasuguste seas.

Kaheldamatult surma varjus elamine muudab inimest, tema maailmanägemist, -tajusid ning olemust. Anzori Barkalaja  väljendas intervjuus, et surm on tihe teema. Kaheldamatult on ja kindlasti on tal õigus, et surma varjus elades muutub inimene üksildasemaks, lakoonilisemaks. Olen kogenud, et paljud inimesed tõlgendavad lakoonilisust tigedusena või negatiivsena. Tegelikult muutud vähememotsionaalsemaks ja seda väga praktilisel põhjusel: Su energia kulub mujale, primaarsete funktsioonide täitmiseks. Olen nõus ka sellega, et see, kuidas Inimene sellega toime tuleb, sõltub tema sisemisest tugevusest, teadmistes ja oskusest neid rakendada.

Olen pikki aegu teinud vahet sõnadel üksindus ja üksildus. Siinkohal mõtlen just üksildust. Täpselt selline tunne nagu Varjudemaa esimeses postituses kirjeldasin – oled pealtvaataja, st sa ei kuulu ei siia ega sealpoolsusesse, vaid oled ei siin ega seal. See võib olla kohati väga õõvastav. Tajud tõelise selgusega, et siin ilmas pole mitte midagi kindlat ega garanteeritud. Õpid uuesti elama ja vahet tegema olulise ning ebaolulisuse üle. Vene keeles on hea sõna – sujeta, mis väljendab kõige paremini seda üleliigset inimese elus, millesse me suurema osa oma igapäevaelust takerdume ja mis ei lase meil tunda rõõmu Suurest, Ehedast ja Ilusast.

Mida inimene teeb, kui ta viimase vähistaadiumi diagnoosi saab? Ma ei peatu siis mõtte teadvustamise protsessil, mis on üsna valulik, pikk ja keeruline, vaid end elukvaliteedi tagamiseks vajalikel suunamuutustel ja tegudel. Väga selgelt teadvustub Elu väärtus. Sa hindad üle kõik oma väärtused ja sead ringi prioriteedid; st sead ringi kogu oma igapäevaelu. Kõik muutub,  iga viimane kui detail. Kusjuures kõik aistingud teravnevad, sest terve olemus on pingeseisundis, st käivitub ellujäämisinstinkt kõige ürgsemal tasemel.

Avastad end sukeldumas väga sügavalt oma olemusse ja uskuge, seal leidub selliseid üllatusi, mida kunagi varem pole teadvustanud. Üks paremini väljendatud kirjutis neist olemuslikest mõtetest/küsimustest/sisedialoogidest on raamat Paul Kalanithi  Kui hingusest saab õhk, millest kirjutasin siin.

Sa avastad, et pole mingi probleem öelda EI inimestele/asjadele/oludele. Sa orienteerud kiirelt ümber teadmisele, et SINU elukvaliteet sõltub Sinust endast ja tehtud valikutest, st näed seosed põhjuse ja tagajärje vahel. Sa saad aru energia jäävuse seadusest väga selgelt - energia ei teki ega kao kuhugile, ta võib muunduda ühest liigist teise ning kanduda ühelt kehalt teisele. Ja kui ei saa, siis organism teeb seda Sinu eest, ta lihtsalt lülitab end välja, kui enda võimete vastaselt käitud. Sa õpid väga kiiresti enda sisse vaatama ja oma sisemiste ressursside planeerimisega tõsiselt tegelema.  Ja kui seda mitte teha, no siis on mündi valmispanek paadimehele, et ta Sind üle jõe viiks, täiesti garanteeritud.

Ma sain sedakorda kirja vaid pinnapealse ja väga üldises sõnastuse, st selleteemalised mõtted alles hakkavad hargnema ja sõnadeks saama. Eks ma panen neid järjest kirja. Lugesin neid Varjudemaa sildiga postitusi ja ma võin tõdeda, et väga selgelt on tajuda nende lahingute järelkajasid neis kirjutistes ja see, kuidas ma tugevamaks ning teadlikumaks olen saanud.

Miks Inimene siis alles väärtustest oma elus teadlikkuks saab, kui ta neist ilma on jäänud?