Neljapäev, 22. detsember 2016

Jõulud jõudsid ka minu tuppa...

Vot eks ole. Lõpuks jõudsin oma Lugupeetud Pojaga ühise vaba ajani ja tõime jõulud tuppa. Kleebi-lõika-liimi talgute aegu koos Suure Tütrega sai elamine jõulumaigu elamisse, aga nüüd on kõik kenasti laupäevase ühiskogunemise jaoks valmis. Ametliku jõululooderdamise kuulutan avatuks laupäeval.

Kui traditsioone meenutada, et kuidas kunagi kõik on olnud või kuskohalt alguse saanud, siis on mäletamist mööda kogu aeg samamoodi olnud. St on olnud jõulud ja on olnud näärid. Jõuluaeg möödus linnakodus vaikselt koos vanematega, kes reeglina alati sellel päeval teadlikult tööle olid pandud, ükskõik millisel ettekäändel. Emal kui meditsiinitöötajal oli graafik ja kuna isa töötas tol ajal raudtee valdkonnas, siis oli ka temale alati sellel ajal organiseeritud tööpäev. Ilmselt sellepärast ka meelde on jäänud. Meie vennaga käisime koolis ja seetõttu ei saanud ka maale vanaema-vanaisa juurde koguneda. Kuusk toodi seetõttu mõned päevad ennem jõule tuppa ja ema vaaritas varem toidud valmis. Toomapäevaks oli kodu jõule täis. Jõuluõhtul vahel olime vennaga kahekesi või õnnestus ühel vanemal ka kodus olla. Pidulik koosistumine oli aga alati.

Aastavahetuse veetsime tavapäraselt maal. Ka siis oli neid aegu, kus ema või isa pidi tööl olema. Mäletan neid pikki piletijärjekordasid, milles teismelisest alates pidin seisma, et lunastada sõiduõigus vanavanemate juurde. Tundide kaupa seismist ja mööda Pärnu maanteed lookles nädal ennem aastavahetust maaliinide busside eelmüügikassade järjekord. Kui olin nii suureks saanud, et mulle see piletiostmise kohustus langes, siis sain ikka päris palju raamatuid lugeda seal sabas seistes.

Maal vanavanemate juures oli aastavahetuse peol sära juures. Kuna Toomapäevaks oli vanavanematel elamine klantsima löödud ja lapsed laekusid tiba ennem aastavahetust, siis tuli pidulaua ettevalmistusel osaleda köögitoimkonnas. Keldriskäimine, puude toomine, vee- ja solgipangede tassimine, nõudepesu ning suuremaks saades ka hakkimine, sõtkumine, segamine, koorimine jms.

Pidulaua ettevalmistamine kestis ikka päevi: verivorstid, süldid, pasteedid, täidetud munad jnejne. Sahver, mis lõhnas uimastavalt ja sai näppamas käidud ampsusid, sest oli hiilgama põnev ja vanaemale vahelejäämine, kes kurjustas, et paljajalu väliskoridoris käimine lõpeb köha või nohuga. Lumelõhnalised triibulised kootud kaltsuvaibad maas.

Pidevas liikumises vanaema ja rahulikus toimetamises vanaisa. Puude praksumine ahjudes ja pliidi all. Lumelilled akendel. Magamine põrandal või välivoodis. Õhtused jutuajamised ennem magamajäämist kuusetulede valguses, sest kuhugile mujale magama minna ei tahtnud.

Kingitused? Kuna kogu pere sai kokku maal, siis luuletused ja kingid olid ka maal. Kas neid näärikinkideks ka nimetati, seda ma ei mäleta. Kingiti kõike vajalikku ja vähem vajalikku. Reeglina jagati sellel ajal ka välismaal elavate sugulaste saadetud pakke, mida vanaema kangelaslikult ennem enda juures ilma avamata hoidis. Nätsude venitamise võistlust mäletan siiani.

Tänaseks pole enam maakodu ja pole peale isa siinpoolsuses alles neil kogunemistel osalenuid. Aeg on edasi liikunud ja nüüd kogunevad kolm põlvkonda minu juurde. Sellel aastal on meid vähem, sest Tütreke Väike on kaugel. Kuid laua katmiseks tuleb ikkagi laud lahti tõmmata ja kasutada vahelauda. Toomapäeva ja mõnesid teisi tavasid pean ikka edasi. Kui ma Toomapäevaks muud teha pole jõudnud, siis peotäie kokkupühitud prügi viin ikka salamisi õhtul kesköö paiku esimesele ristteele.

Palju helgeid hetki oma lähedaste keskel!


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...