Plaanisin eelmise
postituse
juurde paar pilti ka lisada oma mõtete uitamise tulemustest, kuid ununes.
Nüüd siis pildid ka. Tegelikult on tõestatud, et peenmotoorika (elik siis
käsitöö) rakendamisel on ajutegevusele hea mõju. Lisaks harjutab koordinatsiooni
ja muidugi enesedistsipliini ning annab positiivseid emotsioone.
Vot ei teagi, mis
omal ajal neil inimestel mõttes oli või mis seos on sellel, et reaalkallakuga
õpilastele süvendatult käsitööd õpetati. Tõsi jah, tol ajal ma tikkisin ARSile
rahvariideid (tänapäeva mõistes gümnaasiumi ajal oli keskkool, milles õppisin,
ARSi käsitöö-õpetamise baaskool), kuid mu sissetulek oli 16-aastaselt suurem,
kui mu insenerist isa palk (kui ma vähegi võtsin vaevaks tööd teha). Käsitöö-oskus
ei ole mitte ainult aidanud mul mõtteid selgeks tikkida-kududa-heegeldada, vaid
ka andnud noorel ja hiljem segastel aegadel täiesti arvestatava sissetuleku
tagada.
Üks uitmõte tuli
veel. Kui ma omal ajal hakkasin huvi tundma, mis seos on muusikalisel kuulmisel
ja reaalainete kergema omandamise vahel, siis selgus, et kuna muusika
loogikareeglid alluvad matemaatilistele mudelitele (enam täpselt ei mäleta),
siis inimesel, kellel on musikaalne kuulmine, on reeglina ka kergem omandada
reaalained. Kuigi kõigil nn reaalainete inimestel muusikalist kuulmist pole.
Igatahes solfi tundides oli mul kõik valmis, kui teised alles alustasid.
Samas, peale
seda, kui ma vanemate poolt seatud kohustuslikele muusikaõpingutele (iga
intelligentne inimene ju ometi mängib mõnda pilli) oma parema sisetunde järgi joone
alla tõmbasin, võtsin ma pilli kätte korraks 10 aasta hiljem ja sealt edasi ei
ole korda ka mänginud. Kuigi muusikat kuulan palju ja valik on seinast seina.
Kõik oleneb tujust ja sellest, millega tegelen.
Ennem, kui pildid
panen ja postituse kirjutamise lõpetan, siis lugu sellest, kuidas ma muusikaõpinguid
alustasin ja neile lõpu tegin. Kuna emapoolses suguvõsas on absoluutne kuulmine
levinud ja vanaisa ka pootsmani-ameti kõrvalt vabal ajal lõõtspille meisterdas
ning kuna ma laulsin terve oma lapsepõlveaja, siis vanemad viisid mu ennem
esimesse klassi astumist muusikakooli katsetele.
Katsete ajal
uurisid siis komisjoniliikmed, et mis pilli ka laps õppima pannakse. Selgus, et
mingil põhjusel olid vanemad kaldunud akordioni kasuks. Mäletan siiani
pedagoogide suuri silmi, et oi, aga akordioni hakatakse õpetama alles 10ndast
elu-aastast, et seni võiks siis viiulit või klaverit õppida.
Selle peale
Daamist ema teatas nina kirtsutades, et klaverit tema elamisse ei mahuta ja
viiuli kääksutamist välja ei kannata. Jäi siis kompromiss, et laps (st mina)
õpib akordionit, kui nad hangivad (justnimelt, sest tegemist oli sügava
nõukogude ajaga) vähimate basside arvuga pilli.
Ja nii mu teekond
siis 80-bassise Weltmeistri õpingutega algaski. Pilli õppimise ja solfi tundide
vastu polnud mul miskit. See oli kerge. Eriti see osa päevasest harjutamisest,
millega sai siis tegeleda, kui kohustuslik osa läbitud oli. Kuna olin võimeline kuulmise järgi mängima
mida iganes, siis oli lõbu laialt. Ka mu vend mängis akordionit. Ja
akordionistide ansamblis või orkestris vms mängimine oli ka äge. Kümme kuni
kaksteist pilli ja muusika voogas....
Aga need
kontserdid ja 7-aastaselt 80-bassise pilli tassimine kooli ja esinemiskohtade
vahet ei olnud kerge. Mul on kuskil alles pilt, kus on näha klaveritool, selle
peal pill ja siis pilli ülaosast paistis tutt (tollel sauruste ajal kandsin
tüdrukut peas uhkelt sõlmitud tutipaelu) ning käed-jalad klahvidel ja pilli
all. Ma jaksasin seda (sõnaotseses mõttes) koormat kanda neli aastat. Siis ajas
öökima. Olete proovinud lapsena tassida pilli, mis on pool teie pikkusest ja
raskusest, sh veel piduriided seljas ja valged sukapüksid jalas? Ma usun, et ei
ole. Vanemad olid pidevalt tööl ja polnud kedagi, kes mind aitaks.
Ja nii ma siis
otsustasingi mõned aastad hiljem, et selle raha eest, mille pidin oma koolis
olevale (jah, käisin nii muusikakoolis, kui ka oma koolis oleva akordioniõpetaja
tundides) õpetajale andma, ostsin ma kogu klassile komme ja viisin ülejäänud raha
õhtul koju ning ütlesin vanematele, et minu muusikutee lõppes siin ja edasi
võite ise mängida. Samamoodi lõpetasin sporditegemise 18-aastaselt peale
keskkooli lõpetamist, kus pidulikult lasin ketsidel kukkuda prügikasti ja
teatasin, et edasi jookske oma 12 km päevas ise. Tervislikud eluviisid, mai
äss. Kui ma 30selt kulunud kõhrede pärast enam treppidest üles ega alla enam
hästi käia ei saanud, siis reumatoloog uuris, et millest need nii kulunud on. Aga
see on teine lugu.
Ja kuhu ma jälle uitmõtete laineharjal jõudsin.... alustasin kudumite piltide ülespanemisest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar