Looderdamise uitmõtete jätk...

Plaanisin eelmise postituse juurde paar pilti ka lisada oma mõtete uitamise tulemustest, kuid ununes. Nüüd siis pildid ka. Tegelikult on tõestatud, et peenmotoorika (elik siis käsitöö) rakendamisel on ajutegevusele hea mõju. Lisaks harjutab koordinatsiooni ja muidugi enesedistsipliini ning annab positiivseid emotsioone.

Vot ei teagi, mis omal ajal neil inimestel mõttes oli või mis seos on sellel, et reaalkallakuga õpilastele süvendatult käsitööd õpetati. Tõsi jah, tol ajal ma tikkisin ARSile rahvariideid (tänapäeva mõistes gümnaasiumi ajal oli keskkool, milles õppisin, ARSi käsitöö-õpetamise baaskool), kuid mu sissetulek oli 16-aastaselt suurem, kui mu insenerist isa palk (kui ma vähegi võtsin vaevaks tööd teha). Käsitöö-oskus ei ole mitte ainult aidanud mul mõtteid selgeks tikkida-kududa-heegeldada, vaid ka andnud noorel ja hiljem segastel aegadel täiesti arvestatava sissetuleku tagada.

Üks uitmõte tuli veel. Kui ma omal ajal hakkasin huvi tundma, mis seos on muusikalisel kuulmisel ja reaalainete kergema omandamise vahel, siis selgus, et kuna muusika loogikareeglid alluvad matemaatilistele mudelitele (enam täpselt ei mäleta), siis inimesel, kellel on musikaalne kuulmine, on reeglina ka kergem omandada reaalained. Kuigi kõigil nn reaalainete inimestel muusikalist kuulmist pole. Igatahes solfi tundides oli mul kõik valmis, kui teised alles alustasid.

Samas, peale seda, kui ma vanemate poolt seatud kohustuslikele muusikaõpingutele (iga intelligentne inimene ju ometi mängib mõnda pilli) oma parema sisetunde järgi joone alla tõmbasin, võtsin ma pilli kätte korraks 10 aasta hiljem ja sealt edasi ei ole korda ka mänginud. Kuigi muusikat kuulan palju ja valik on seinast seina. Kõik oleneb tujust ja sellest, millega tegelen.

Ennem, kui pildid panen ja postituse kirjutamise lõpetan, siis lugu sellest, kuidas ma muusikaõpinguid alustasin ja neile lõpu tegin. Kuna emapoolses suguvõsas on absoluutne kuulmine levinud ja vanaisa ka pootsmani-ameti kõrvalt vabal ajal lõõtspille meisterdas ning kuna ma laulsin terve oma lapsepõlveaja, siis vanemad viisid mu ennem esimesse klassi astumist muusikakooli katsetele.

Katsete ajal uurisid siis komisjoniliikmed, et mis pilli ka laps õppima pannakse. Selgus, et mingil põhjusel olid vanemad kaldunud akordioni kasuks. Mäletan siiani pedagoogide suuri silmi, et oi, aga akordioni hakatakse õpetama alles 10ndast elu-aastast, et seni võiks siis viiulit või klaverit õppida.

Selle peale Daamist ema teatas nina kirtsutades, et klaverit tema elamisse ei mahuta ja viiuli kääksutamist välja ei kannata. Jäi siis kompromiss, et laps (st mina) õpib akordionit, kui nad hangivad (justnimelt, sest tegemist oli sügava nõukogude ajaga) vähimate basside arvuga pilli.

Ja nii mu teekond siis 80-bassise Weltmeistri õpingutega algaski. Pilli õppimise ja solfi tundide vastu polnud mul miskit. See oli kerge. Eriti see osa päevasest harjutamisest, millega sai siis tegeleda, kui kohustuslik osa läbitud oli.  Kuna olin võimeline kuulmise järgi mängima mida iganes, siis oli lõbu laialt. Ka mu vend mängis akordionit. Ja akordionistide ansamblis või orkestris vms mängimine oli ka äge. Kümme kuni kaksteist pilli ja muusika voogas....

Aga need kontserdid ja 7-aastaselt 80-bassise pilli tassimine kooli ja esinemiskohtade vahet ei olnud kerge. Mul on kuskil alles pilt, kus on näha klaveritool, selle peal pill ja siis pilli ülaosast paistis tutt (tollel sauruste ajal kandsin tüdrukut peas uhkelt sõlmitud tutipaelu) ning käed-jalad klahvidel ja pilli all. Ma jaksasin seda (sõnaotseses mõttes) koormat kanda neli aastat. Siis ajas öökima. Olete proovinud lapsena tassida pilli, mis on pool teie pikkusest ja raskusest, sh veel piduriided seljas ja valged sukapüksid jalas? Ma usun, et ei ole. Vanemad olid pidevalt tööl ja polnud kedagi, kes mind aitaks.

Ja nii ma siis otsustasingi mõned aastad hiljem, et selle raha eest, mille pidin oma koolis olevale (jah, käisin nii muusikakoolis, kui ka oma koolis oleva akordioniõpetaja tundides) õpetajale andma, ostsin ma kogu klassile komme ja viisin ülejäänud raha õhtul koju ning ütlesin vanematele, et minu muusikutee lõppes siin ja edasi võite ise mängida. Samamoodi lõpetasin sporditegemise 18-aastaselt peale keskkooli lõpetamist, kus pidulikult lasin ketsidel kukkuda prügikasti ja teatasin, et edasi jookske oma 12 km päevas ise. Tervislikud eluviisid, mai äss. Kui ma 30selt kulunud kõhrede pärast enam treppidest üles ega alla enam hästi käia ei saanud, siis reumatoloog uuris, et millest need nii kulunud on. Aga see on teine lugu.

Ja kuhu ma jälle uitmõtete laineharjal jõudsin.... alustasin kudumite piltide ülespanemisest.