kas ma näen või vaatan? |
Olen kuulunud rööprähklejate liigasse kaua aega, sealt end välja rabelenud
ja siis jälle sujuvalt tagasi vajunud jne. Sattusin täna lugema üht selleteemalist
postitust,
mis viis mu mõtted eestlaste tööorjuse kultusele. Millegipärast räägitakse
austusega neist inimestest, kes töötavad 10+n tundi päevas. Kindlasti on
inimestel erinev töövõimekus, kuid enda sihikindla ruineerimisega tegelemine ei
ole kindlasti mitte austust väärt.
Tänaseks on minu jaoks vana tõde, et üksiti-üksiti õeke nagu hiir vaeslast
õpetas. Erinevate töö-ülesannete ja infohulga sees ulpides jäävad tulemused
nõrgaks. Ja mitte ainult töö kvaliteet ei kannata, vaid kokkuvõttes läheb ka
eesmärgini jõudmiseks rohkem aega, kui ühekaupa asju ette võttes. Üldjuhul ma
päevas üle nelja-viie tunni aktiivselt tööd ei tee. Ja kui tööaja sisse lugeda
kõik liikumised punktist A punkti B või C või D ja lisada ka puhkeajad või telefonikõned
või nõupidamised, siis tulebki keskmiselt 8 tundi, vahel 10.
Väga hästi töötab soovitus, et kui otsuseid on vaja teha väga suure ja
erineva infohulga põhjal, siis tuleb peale allikates tuuseldamist keskkonda
vahetada. Sama kehtib ka siis, kui pea nn
kinni jookseb. See on naljakas tunne: tead, et vastus on peas olemas,
kuid millegipärast sõnadeks ei moodustu. Ühtpidi ajab see väga kurjaks, et
mismõttes mõtlemisvõime ei tee seda, mida talle öeldakse.
Kui see nn hangumise tunne tekib, siis kõige targem ongi keskkonna või
asukoha vahetus. Kõige paremini minu
jaoks toimibki looduses jalutamine. Ja
kui pole võimalik lahkuda ruumist, siis aitab silmad kinni ja muusika või
lühike hingamisharjutuste seeria. Igatahes tuleb teha paus ja suunata
tähelepanu mujale. Kui peale pausi algse ülesande juurde tagasi pöörduda, siis on
selginemine toimunud. Kunagi tõmbasin paralleeli porilombiga: vihma sadades
keerutatakse muda üles ja vihma lakkades sadestub kõik ning vabalt võib põhja
näha. Infohulkadega on sama: tuleb oodata settimist peale juurdevoolu.
Tundide kaupa töölaua taga istumine annab vaid uimase pea, valusad lihased
ja surnud käed-jalad ning kehva enesetunde. Siiani panen kirjutamispäevade ajal
äratuskella helisema, et iga kolmveerandtunni järel veerandtunnine paus teha,
kui jalutamispausi vahele ei tule. Inimese aju on niipidi ülesehitatud, et üle
veerandtunni ta aktiivset tööd ei suuda teha, sellele järgneb passiivse töö
veerandtund. Ja kui selle rütmiga toimetada, siis saab asjad oluliselt lühema
vaevaga tehtud ning jääb vaba aega millegi muuga tegelemiseks.
Vanaema kunagi ütles: õunad kukuvad ise puuotsast alla, kui nad valmis
saavad; pole mõtet neid sealt alla raputada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar