Keskendumisest ja töövõimest

kas ma näen või vaatan?

Olen kuulunud rööprähklejate liigasse kaua aega, sealt end välja rabelenud ja siis jälle sujuvalt tagasi vajunud jne. Sattusin täna lugema üht selleteemalist postitust, mis viis mu mõtted eestlaste tööorjuse kultusele. Millegipärast räägitakse austusega neist inimestest, kes töötavad 10+n tundi päevas. Kindlasti on inimestel erinev töövõimekus, kuid enda sihikindla ruineerimisega tegelemine ei ole kindlasti mitte austust väärt.

Tänaseks on minu jaoks vana tõde, et üksiti-üksiti õeke nagu hiir vaeslast õpetas. Erinevate töö-ülesannete ja infohulga sees ulpides jäävad tulemused nõrgaks. Ja mitte ainult töö kvaliteet ei kannata, vaid kokkuvõttes läheb ka eesmärgini jõudmiseks rohkem aega, kui ühekaupa asju ette võttes. Üldjuhul ma päevas üle nelja-viie tunni aktiivselt tööd ei tee. Ja kui tööaja sisse lugeda kõik liikumised punktist A punkti B või C või D ja lisada ka puhkeajad või telefonikõned või nõupidamised, siis tulebki keskmiselt 8 tundi, vahel 10.

Väga hästi töötab soovitus, et kui otsuseid on vaja teha väga suure ja erineva infohulga põhjal, siis tuleb peale allikates tuuseldamist keskkonda vahetada. Sama kehtib ka siis, kui pea nn  kinni jookseb. See on naljakas tunne: tead, et vastus on peas olemas, kuid millegipärast sõnadeks ei moodustu. Ühtpidi ajab see väga kurjaks, et mismõttes mõtlemisvõime ei tee seda, mida talle öeldakse.

Kui see nn hangumise tunne tekib, siis kõige targem ongi keskkonna või asukoha vahetus.  Kõige paremini minu jaoks toimibki looduses jalutamine.  Ja kui pole võimalik lahkuda ruumist, siis aitab silmad kinni ja muusika või lühike hingamisharjutuste seeria. Igatahes tuleb teha paus ja suunata tähelepanu mujale. Kui peale pausi algse ülesande juurde tagasi pöörduda, siis on selginemine toimunud. Kunagi tõmbasin paralleeli porilombiga: vihma sadades keerutatakse muda üles ja vihma lakkades sadestub kõik ning vabalt võib põhja näha. Infohulkadega on sama: tuleb oodata settimist peale juurdevoolu.

Tundide kaupa töölaua taga istumine annab vaid uimase pea, valusad lihased ja surnud käed-jalad ning kehva enesetunde. Siiani panen kirjutamispäevade ajal äratuskella helisema, et iga kolmveerandtunni järel veerandtunnine paus teha, kui jalutamispausi vahele ei tule. Inimese aju on niipidi ülesehitatud, et üle veerandtunni ta aktiivset tööd ei suuda teha, sellele järgneb passiivse töö veerandtund. Ja kui selle rütmiga toimetada, siis saab asjad oluliselt lühema vaevaga tehtud ning jääb vaba aega millegi muuga tegelemiseks.

Vanaema kunagi ütles: õunad kukuvad ise puuotsast alla, kui nad valmis saavad; pole mõtet neid sealt alla raputada.