Läbitud ja eesootavad ristteed, ehk maailmalõpu hullus hakkab otsa saama

netiavaruste hea leid

Tere minu armas bloginurgake. Maailmalõpu hulluse tipp on nüüd murtud ja alustan tempo aeglustamisega. Pühapäevase vaikelu aeg ja kohtumine endaga. Sellel nädalal sai kõike kuhjaga. Koondina olen ülimalt rahul.

Peagi sureb maailm välja ja saab rahus paar nädalat kogu välise maailma ära unustada ja keskenduda vaid oma sisemisele äratundmisele tempo ning tegemiste osas. Parim jõulukink üldse. Elamise võiks ka selleks ajaks õdusaks kujundada. Siiani pole miskit teinud peale kohustuste ja lubaduste täitmise.

Eelmise nädala olulisim kohtumine oli arstiga. Panin sinnamaale kõik otsustamist vajavad teemad ootele. Kõik vanad kolded on likvideerunud. See oli parim osa uudisest. Tekkinud on mõned uued, kuid veel pisikesed ja seega ravile kiirelt alluvad. Enesetundele pole need veel mingit mõju avaldanud, mis on hea. Järgneb kaks nädalat kiiritusravi ja siis jätkub luude täitmine ning kodune tabletikeemia.

See on kogu võimalikust raviskeemist minu jaoks kõige kergem, st ma ei pea olemasolevat elurütmi mingil moel muutma ega ümber korraldama. Jaanuaris siis uued analüüsid ja vaatab, kuidas kogu tervik ravile on allunud ja eks siis näis, mis ja kuidas edasi.

Küsisin arsti käest, et kui see kiiritamine nii edukalt need kolded on peatanud, siis kas äkki oleks mõttekas terve selgroog üle kiiritada? Sellepeale arst ainult muigas ja ütles, et sellist praktikat neil pole, et terveid luid kiiritama hakata.

Ainus tüütu asi on see, et 10 argipäeva tuleb hommikupoolikuti haiglavahet marssida. Pealelõunased ajad on toimetamisi täis. Ja siis hakkab vaikselt puhkus peale. Plaanin sel ajal kõik ootel olnud otsused ära teha ja vastused laiali saata. Hunnikus põnevaid pakkumisi on ja mul lihtsalt pole aega haige olla. Elus on nii palju ilusaid värve ning vingeid võimalusi, et patt oleks toanurgas konutada ja keskenduda üleliigseks olemisele.

Kogu selle mõnusa olemise juures on ainukeseks ebamugavuseks sedakorda parema käe närvide tuiklemine. Kohati mõjutab ka kirjutamist. Arst arvas, et võib-olla on hoopis karpaalkanalitega jama majas. Seda ütles mulle neuroloog juba pea neli aastat tagasi, et need vajavad lõikamist, kui käisin peale tolleaegseid keemiaravisid uurimas, millised on selle ravi tagajärjed, et kas taastub ka see tundetus ja muud hädad või pean nendega elama õppima.

Siis leppisime kokku, et seni skalpelli ei kasuta, kui olla kannatab. Eks siis kiiritus anna teada, kas on uute kolletega kaasnev nähtus, sest need kolm uut kollet on just abaluude vahel neis lülides, mis käenärve on võimelised mõjutama. Ma eelistaks seda varianti, sest mingit operatsiooni tänase olemise juures ma välistaks sinnamaale, kus miskit muud üle ei jää. Arst väitis, et kui kiiritus ei mõjuta tulemust, siis tuleb neuroloogi ja tema masinate juurde minna ning proovida alustuseks süstidega ja siis edasi mõelda.

Mõtlesin sellekordse arstivisiidi ajal jälle, et mul pole sõpru ja tuttavaid vajagi, et kogu suhtlemisvajaduse saan meedikute, lastega ja tööd tehes rahuldatud. Seltsielu on nendega rohkem, kui minul sisemist vajadust eraeluliseks suhtlemiseks vaja on.

Ma olen oma olemuselt ikka üsna eraklik ja seda hoolimata sellest, et mul ei ole mingeid sisemisi takistusi, hirme või foobiaid võõrastega suhtlemisel või avalikel esinemistel. Kuid.... kõige parem olemine on kodus ja looduses iseendaga või siis lastega või nende lähedaste inimestega, kes minuga siiani meie elude ühisosa on suutelised jagama.  

Aga Elu on ilus, põnev ja täis hulgim ahvatlusi, milledest valikute tegemine nõuab ülimat pingutust, et püsida õigetes piirides ja elada nii, et endale liiga ei teeks. Põhisuund on ikkagi võita sõda minu enda sees ja pidada lahing lahingu järel nii, et ma sõjast võitjana väljuks. Unustan ikka aeg-ajalt, et mul ei saagi olla energiat kõigeks, mida teha tahan, sest suur osa sellest kulub võitlemisele ning see on peamine ülesanne, kõik ülejäänu tuleb peale seda.

Palju sõbralikke päkapikke!