Laupäev, 30. detsember 2017

Üleõla tagasi...

edasi...
Aasta hakkab otsa saama ja paljud teevad kokkuvõtteid ning annavad lubadusi või seavad eesmärke. Mul pole sellist kommet kunagi olnud, st anda mingeid uus-aasta lubadusi stiilis: teen miskit rohkem või jätan midagi tegemata jms. Töise aasta koondeid teen ma teisel ajal, kuid isiklikule möödunud aastale teen tagasivaate alati jõulude ja vana-aasta õhtu vahel.

Sedakorda on minu jaoks täiesti uued olud: esimest korda oma teadliku elu jooksul olen haige-haige ja nii nõrk, et magan rohkem kui üleval olen ning sügava enesekaemusega polegi olnud aega tegeleda. Lühikese ärkveloleku ajal loen või proovin end liigutada, et jõuetus kõikevaldavaks ei muutu. Täesti maailmast eraldatuse tunne on.

Käes on antibiotside tarbimise kolmas päev ja tundub, et hiirte kogukond on hakanud lahkuma minu seest. Lahkuvad, kuid äärmiselt visalt. Vähemalt ei krõbise mu sees enam nii koledalt ning iga liigutus ei lõpe vaevahigi või köhakontserdiga. Palavik on ka lahkunud ja ma ei tõuse öösel iga paari tunni tagant, et veerandtunnine köhimissoolo ette kanda.

Hommikukohvi juues mõtlesin oma isiklikule mööduvale aastale ning proovisin leida sõnu, mis iseloomustaksid seda ja tõdesin, et sellel aastal on isiklik ja töine aasta nii seotud, et keeruline neid eraldada. Mis on ühtpidi jama, sest kui inimene identifitseerib end läbi töö, siis on miskit mäda. Niisiis sõnastasin küsimuse ringi ja lähenesin niipidi, et mis mul meeltele möödunud aastal pai tegi ja mille puhul kulm kortsu tõmbus või kops üle maksa kippus ronima?

Niipidi läks fookus paremini paika ja lõviosa positiivsest ja negatiivsest seostus tervisega. Meil on onkoloogiga ikka megavinge meeskonnatöö: oleme saavutanud võimatuid tulemusi. on olnud ka tagasilangusi, kuid need on olnud marginaalsed. Jah, saavutuste hind on olnud üsna kõrge, kuid tulemused on seda väärt. Ilmselt seetõttu ma eraelu tulemusi suurt ei teadvusta, et suurim osa vabast ajast ja energiast on läinud lahingutele oma elu nimel.

Olen vähem kohtunud enda jaoks oluliste inimestega ning kanaliseerinud suhtlemise peamiselt internetipõhiseks, kuid see ei ole muutnud suhete olemust. Ja see peamine. Kultuuriampsud jäid tavapärasele tasemele: kord kvartalis või kahe kuu jooksul midagi head hingele teatris või kontserdil käies on minu jaoks piisav. Lugemine möödunud aastal on keskendunud selgelt teatme- ja akadeemilisele kirjutistele, mis on ka arusaadav, lähtudes töisest vaatest.

Nii et eelmine ja mööduv aasta olid suhteliselt sarnased, va see osa, et valude hulk on olnud totaalselt väiksem ning sisemisi tasakaalutus- ja nõrkushetki on olnud oluliselt vähem. Kummaline, kuid olen distsiplineeritum, loomingulisem ja tulemusrikkam olnud kui eelmisel aastal. Teisalt, kui olla teadlikum ja rohkem tasakaalus, siis ongi tulemused paremad nii hulgalt kui sisult. Ja veel: tunnen end kuidagi vabamana või siis vabanenuna sisemiselt, st olemine on kuidagi avaram.


Näis, kas homse päeva jooksul tekib veel mingeid mõtteid möödunud aastast. Hetkel tundub, et see ongi kõik, mis oluline on. Aga eks näis...kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab...peaasi, et silmaklappe ise pähe ei pane.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...