...kuidas? |
Ritsiku postitus enesekindlusest ja
sealsed kommentaarid panid mind kohe sügavale endasse kaevuma. Vahel juhtub nii, kui mõne sõna tähenduse üle, mida sagedasti kasutada, mõtlema jääda, sestap jätkan oma ajaveebis mõtte veeretamist.
Esmalt
juurdlesin, et mida enesekindlus minu jaoks ikkagi tähendab, st mis on selle
sisu minu jaoks. Kondasin paremaks arusaamiseks mööda imelist internetti. Jõudsin TLÜ õppematerjalini
ning sellekohaselt: “Enesekindlus
ei tulene ainult kas iseloomust või keskkonnast vaid seda vaadeldakse kui
kontiinumit, mille ühes otsas on isiksusest- ja teises keskkonnast pärinevad
mõjud. Enesekindlust defineeritakse kui inimese usku soovitud tegevust edukalt
sooritada.”
Siis jõudsin ühe
vana Horizondi artiklini: Enesehinnang
koosneb enesekindlusest ja endast lugupidamisest. Enesekindlus on usk
iseendasse, oma teadmistesse ja oskustesse.” Sellest artiklist meeldis mulle
tõdemus: Enesekindluse aluseks on positiivne ja adekvaatne enesehinnang, mis
võimaldab uskuda oma võimetesse ja tugineda eelnevatele saavutustele.
Peale
lugemist, mõtlemist ja sõnastamist jõudsin järeldusele: enesekindlus on teadlikkus ja veendumus millestki (või
millegi kohta). Kui ma olen juba milleski teadlik, siis tähendab minu jaoks see
seda, et ma usun.
Lugedes
erinevaid vaabiallikaid pidin tõdema, et mõisteid: enesekindlus ja
eneseväljendus ja enesehinnang, kasutatakse ka sünonüümidena, sest eks nad ju
ühisosa endas peida. Aga tagasi enesekindluse juurde.
Endas
saab kindel olla siis, kui ollakse teadlikud. Täiesti loogiline. Kui ma ikka ei
tea (kas siis fakte, olusid, millegi sisu vms), siis kuidas saaksin ma kindel
olla. Kui just mitte selles, et ma ei tea. Ka see on teadlikkus. Sealt edasi
siis, kas ma vajan neid teadmisi või mitte?
Küsimus
võib tekkida juhul, kui hakata juurdlema selle üle, kas ma olen piisavalt
teadlik või kui palju on vaja teada selleks, et öelda, nüüd on piisavalt infot/teadmisi/fatke,
et saada teadlikuks. Ja kui mul juba piisavalt teadmisi, siis miks ma ei peaks
ennast uskuma? Oluline on kindlasti allikakriitilisus, ehk siis mille põhjal
need teadmised veendumuseks kujundatakse? Ja kui ma ennast ka ei usu, siis keda
veel?
Seega
tuleb endaga ausalt ja hästi läbi saada ning oma teadmised, oskused, vajadused,
eesmärgid, tegevused faktidena sõnastada. Kui selle põhjal arutleda, siis pole
ju kohta endasse mitteuskumiseks.
Kunagi
üks lugupeetud õppejõud ütles, et töö-ülesande püstitamise kvaliteedist sõltub
töö tulemuse kvaliteet. Vanaema ei teadnud akadeemilisest sõnastustest miskit,
kuid kuulsin oma kasvades korduvalt ütlemist: rabistades tulu ei tõuse või kui
aega rohkem oli, siis: ennem alustamist istu maha ja mõtle läbi, kas see hind,
mida maksma pead, on vastuvõetav. Lisaks on aastakümnete jooksul pähe kulunud
laused: julged teha, pead vastutama; vajadus ja tahtmine on kaks ise asja. Nii et kõige suurem enesevaevamine toimub iga
nn Asja alguses: kas, kui palju, mis eesmärgil, mida selleks vaja on, kas mul
tegelikult ka seda vaja on vms?
Mul
kulub palju aega otsuse tegemiseks, st kas teha/minna/alustada jms (eriti kui
otsused tuleb teha eluliselt oluliste teemade osas või pika aja peale). Siis
tahaks sageli öelda nagu Tõnisson: oleks teadnud, oleks kohe kottu ära läinud. Ja kuhjade kaupa
on kõhklusi, kahtlusi, näpp suus maasistumisi: kas ma ikka vajan kogu seda
komplekti ja mida see tegelikult minu jaoks tähendab, st milliseid ressursse
see eesmärgi saavutamine minu käest nõuab; kas ma olen nõus kogu komplektiga
jne?
Ja
siis, kui ma endas otsuse ära olen teinud, siis pole enam kahtlusele kohta,
siis tulevad tegevused. Võib muidugi juhtuda, et esineb nn töiseid seisakuid,
kui vahepeal on olud muutunud (vahel ka eesmärk modifitseerub Ajas) ja tuleb
ümberhindamisi teha või tuleb teadmisi juurde hankida või arutleda vms. Kuid
kahtlemise kohta, et kas ma ikka… - pole olemas. On olnud olukordi, kus tuleb
joon ennem eesmärgi saavutamist alla tõmmata, kuid see ei tulene kahtlustest,
vaid tehioludes vahehindamiste tulemusena ja võib olla ratsionaalne või lausa
eluliselt vajalik. Vastutuult sülitamisel mõtet pole.
Ilmselt
tuleb mul tänada oma esivanemaid, kes mind kasvamise ajal selliselt arutlema
harjutasid, et ma teel eesmärgi poole kahtlemisega enam ei tegele. Insenerist
isale meeldis (kusjuures siiani meeldib) kangesti Hiina sõjandusstrateegi Sun Zi (eri allikad kasutavad erinevaid
nimekujusid) raamatut “Sõja seadused” tsiteerida. Keskkoolis lugesin selle ka
kaanest kaaneni läbi ja kuna tegemist oli nn rotaprindi verisooniga, siis
kahekümnendate eluaastate lõpuks oli see üsna näruseks loetud. Siiani ilmuvad
vahel laused silme ette, kui ma mingeid tegevusi kavandamas olen, a la: kes ei
eksi, selle võit on kindel; nähes kasus kahju, saavad ettevõtmised usaldusväärseks; edu
sõltub võitlusvõimest; kasu sõltub usaldusest; selleks, et sõda
võita, tuleb mõni lahing kaotada jne.
Ja
lisaks vanaema ütlemised, mis mind siiani saadavad. Jah, ma olen endas kindel,
kui ma olen otsuse ära teinud. Kas ma seda endas kindlat olemist välja näitan?
Mitte alati, ja puudub ka vajadus igapäev loosungitega ringiliikumiseks. Sõltub sellest, milles olla kindel ja mida
selle teadmisega ette võtta vaja on.
Kui
ma veel õpilane olin, siis oli mul vanematega kokkulepe, millised on need
õppetulemused, millega nad rahule jäid ja korda ma ka ei ületanud seda
kokkulepet. Selle eest õppisin väga varakult selgeks protsentide ja
aritmeetilise keskmise arvutamise.
Ehk
on mu enesekindlus tulnud ka kogemustega: mu ema invaliidistus, kui ma
lõpetasin põhikooli ja kogu vastutus olme, ema hooldamise ning mu õppimise eest
lasus minul, sh tegin ma ka tööd.
Mina
olin see, kes majandas, haris, varustas, käis haiglate ja apteekide vahet ning
organiseeris emale transporti, käis koolis ja trennis, sai töö tellijale
tähajaks üle antud ja kogu muu värk, millega tavaliselt vanemad tegelevad. Ema
osaks oli olla logistikakeskus, sise- ja
kvaliteedikontroll, st et Õiged Asjad Õigeks Ajaks soovitud tulemusega valmis
saavad. Kuna isal oli tolleks hetkeks uus perekond ja elu rajamisel, siis oli
tema osaks pigem Välise Vaatleja, mitte Osaleja roll.
Kui
ma vahel meenutan, siis kogu selle komplekti juures meeldis mulle see asjalik
olemine ja otsuste tegemine. Ema loengud olid vahel väsitavad ja vahel lõppesid
ka totaalsete konfliktidega, kus võitjaks ei jäänud alati ema. Kuid haige
inimesega vaidlemine asjade üle, mis sisu ei muuda, on suhteliselt mõttetu,
nii et väga palju ma anarhiat ei korraldanud. Ja mul ei ole mälestusi sellest,
kus ma oleks kurvastanud või õnnetu olnud sellepärast, et ma ei tea midagi või
tunnet, et ma ei saaks hakkama. Pigem oli sageli küsimus, et kogu aeg on kõike
palju ja kuidas ma kõigi asjadega vajalikuks ajaks hakkama saan. Mäletan,
kuidas päevaplaane tegin ja siis õhtul pliiatsiga järge ajasin ning järgmist
päeva parandasin. Tean, et neist aegadest pärineb mu kiindumus ajakavade ja
tegevuste järjestamiste järele. Ja seda õhetav-õndsat tunnet, kui ema ütles, et
ma tubli laps olen olnud.
Nii
et ratsionaalsus, süsteemsus, planeerimine jms tänapäevaste peenete terminite järele
elama hakata tuli mul liiga vara ja polnud palju kohta, kus ebakindlus minus oleks
halvavaid mõõtmeid omandanud. Aga kasvamise aegu andsin endale lubaduse, et ma
omadele lastele võimaldan lapsepõlve, kus nad ei pea Täiskasvanute Maailmas
osalema ennem, kui nad selleks valmis pole saanud.