Veidi käsitöisest nädalavahetusest ja pisut ka ajaloost

pilk üle õla tagasi....

Alustasin eile järjekordsete sokkide kudumisega. Ennem kudumiseni jõudmist pidin aga lõngakerimisega tegelema. Kerilaudu paika sättides ja lõnga kerides kerisin end mauhti ajalukku. Juba karpi avades tundsin, kuidas ajaloo uksed kohe mitme poolega korraga avanesid.

Päris esiemade kerilaudu mul enam pole, aga selle eest on nõukogude kerimise ime täiesti alles. Sain need kerilauad vanatädi käest. Valmistatud on nad ca 50-ndatel, minuni jõudsid nad 80-ndatel, kui vanatädi kudumise lõpetas. Õigemini ütles ta, et lõngavihi kerimine on edaspidi minu töö ja edaspidi jääb tema osaks vaid väiksemate kudumite tegemine.

Nõukogude insenerid ikka mõtlesid korteris elavate käsitööliste peale. Kui karpi uurida, siis selgub, et nende tootmisega tegeles mingisugune piduritehas. Kui omal ajal kosmosetehnikatehased tootsid samovare ja triikmasnaid, siis tundub kõik loogiline. Väga mugav riistapuu. Muidu asub ta mu kummutisahtli nurgas. Tänapäeval suurt enam lõngavihte ei müüda ka. Muidu võiks mõnele puidutootjale teha eksklusiivse tootearenduse idee ettepaneku.

kerilaudade karp

kerilauad

Lõnga kerides meenusid lapsepõlve ajad vanaema juures. Kui ma maal olin, siis vanaema kasutas esiemade kerilaudade asemel lõngakerimiseks vanaisa ja mind: vanaisa keris ja mina olin lõngavihi hoidja. Need olid põnevad ajad: vanaisa, kes oli muidu kasina jutuga, läks lõngakerimise aegu jutukaks ja siis sai igasugustele küsimustele huvitavaid vastuseid. Vahel rääkis ta põnevaid lugusid päris ilma küsimata ka. Ilmselt mõjus kerimine talle ka kuidagi lõõgastavalt.

Olete kunagi lõnga kerinud? Tegevus on oma olemuselt juba rahustav ja uinutav tegevus. Kui nüüd sinna juurde ette kujutada sügis-talviste  pimedate õhtute ahjusoe tuba, naksuvad seinad, ahju ees nurruv kass ja tugitoolis käsitööd tegev vanaema, siis on kõik eeldused minevikku rändamiseks olemas. Ja seda igakord, kui kerima olen hakanud. Justkui Aladdini imelamp - iga kord on tulemus samasugune.

Hoolimata oma kidakeelsusest oli vanaisa suurepärase jutustamisoskusega. Kõige põnevamad olid need jutud, kus ta rääkis aegadest, kus tema oli väike või veel vanematest aegadest. Vanaisa sündis 18. Septembril 1903. Seega tal oli, mida rääkida. Ta oli surnuaiavahi poeg. Nende majapidamine asus surnuaia värava kõrval. Pea maani laskuva katusega rehielamu, mille kambriaknad avanesid surnuaeda.

Surnuaed oli hiiglama vana ning aegade hämarusel, kui surnuaeda veel olemas polnud, kasutati seda kohta hukkamispaigana. Sellest ka koha nimetus Võllastemäe ning kui me vanaisaga hilisematel aegadel arutlesime, millal see kõik võis aset leida, siis tema suuliste pärimuste ja minu tolleaegsete arhiivis tuhnimiste järel jõudsime järelduseni, et väga ammu, sest asulat ennast on mainitud Läti Henriku kroonikas.  

Surnuaed oli väga põnev koht: sammaldunud hauakivide, sepistatud ristide ja hiiglama suurte puudega.  Sellel oli kiviaed ja sissepääsuks oli suur gooti stiilis lakooniline punase kivikatusega ehitis, millel katusel asus torn ja selles oli kell, mida löödi, kui matused toimusid. Surnuaia sissepääsu sulgesid sepistatud väravad, mis öösiti lukustati tabaga ja mille päritolu oli hiiglama vana ning võti oli raske ning suur. Minu lapsepõlve ajal olid väravaid veel alles ja neid enam ei lukustatud, kuid taba ja võti olid vanaisal alles.  Väravad kadusid hiljem ja tänaseks on sellest surnuaiast alles vaid metsistunud hooldamata metsatukk ja legendid mõne vanema kohaliku elaniku mälestustes.

Vanaisa esivanemad olid selles piirkonnas elanud väga mitmeid põlvi ning lood tema esituses olid nagu ajalooarhiiv elavas esituses. Kõike enam meeles pole, kuid alati, kui lõnga kerima hakkan, siis jupikaupa meenuvad.  Samasugune deja vu tunne tekib, kui mööda vanalinna jalutan: vanaisa vennal oli tavaks meid vennaga pühapäeviti viia Tallinna vanalinna jalutama ja kohvikuss ning tal oli iga maja kohta lugu räääkida. Aga see on üks teine lugu. Nii vanaisa kui vanaonu olid suured ajaloohuvilised ja tänasel päeval oleks nad ilmselt suurepärased giidid.

Selline sai siis lõngakerimise lugu, milles põimuvad käsitöö ja ajalugu.  Ja kuna täna on isadepäev, siis on väga asjakohane pühendada see lugu minu Vanaisale, kes oli oluline Mees minu kasvamiseloos. 

Palju head kõigile Isadele ja Vanaisadele.