Võitlused iseendaga ja iseendas

Kaua võib?

Inimese elu on üks lõpmatu enesedistsiplineerimine ja sisemine võitlus. Kuigi meedia räägib pidevalt sellest, et kõik on nii leebe, nii leebe: elada tuleb lähtudes sisemistest soovidest ja just siis, kui enda jaoks sobib. See on nagu raamatust ühe lehekülje tsiteerimine: jätame terviku kõrvale ja kogu tõde on sellel ühel lehel. Selle leebuse ja minnalaskmise soovitust järgides võib juhtuda nii, et inimene lihtsalt ei teegi miskit, sest tahtmistele alludes ja õndsuse ootamisele kulub kogu aeg. Võiks ikka inimestele meenutada terviku olulisust: ennem tahtmistele alludes peab inimene tundma ennast, oma võimeid jne. Asjad ei juhtu iseenesest.

Eelmises postituses kirjutasin sellest, et olen täie teadvusega olemas selles reaalsuses ja on põhjust rahuloluks. Ilmselt on saabumas pingemaandus ja tunnen, kuidas sees kasvavad aina suuremaks sõnad – VÄSIMUS/TÜHJUS. See ei ole halb ega negatiivne, see on märk sellest, et vajan paari päeva vaid enda jaoks ja enda tempos. See on selline väsimus, mida kogetakse, kui üle finishijoone jõutakse. Täpne sisemine ajastus, sest kohe algab nädalavahetus. Ressursside arvestuse ja aja planeerimisega on järelikult endiselt kõik hästi.

Olen sulgemas oma Elu üht etappi/peatükki (viimane nõupidamine on veel ees). Kohane on väike hingetõmbepaus. Ettevalmistused järgmiseks tehtud: olukord kaardistatud, läbirääkimised peetud, kokkulepped sõlmitud, seadistused paigas, piloteerimine lõppenud ning vaja vaid Enter vajutada.  Väike pilguheit üle õla ning olen jälle valmis minema.

Tunnen end kohati nagu Atlas, kes kannab tõkkejooksu teatevõistluses maailma õlgadel. Iga kontrollpunkt annab uue maakera. Kusjuures seda koormat kandes ei tea kunagi, kas see kontrollpunkt on ikka etapi lõppedes seal, kuhu ta lippamist alustades teadaolevalt asus ja kogu tiim koosneb vaid minust. Kui ühel hetkel avastad end ninali mudas ja keset rususid, siis esimene tekkiv küsimus on: milleks kogu seda jama seekord vaja oli? Püüdsid ja andsid endast parima ning leiad end iga ilma endapoolse panuseta olukorrast, mis on hävitanud kõik ning jälle tuleb alustada nullist.

Kusjuures ennem alustamist tuleb ka kogu katastroofijärgne ümbrus ära koristada, sest muidu ei saa ülesehitusega alustada. Siis ahastad, vihastad, raputad end tardumusest ülest, tõused, pühid põlved puhtaks ja hakkad minema.  Iga samm on võit – Suur Võit, sest võitlus toimub igal rindel: enda sees, enda ümber. Kõige olulisem selle juures on, et teed rahu minevikuga ja samal ajal koristad neid rususid. Kui plats puhtaks saab, siis on juba kõige suurem takistus ületatud.

Olen nullist pidanud alustama juba väga mitmeid kordi. Iga kord on see kukkumine valus, väga valus. Ainus helgem osa kõige juures, et ennem igakordset tõusmist olen kogenum, teadlikum. Jäänud on ka küsimus, millele vastust pole leidnud: kui tugevaks teeb see, mis ei tapa, siis mis valemiga tekitada olukord, kus armid katastroofi-eelse võimekuse (nii vaimse kui füüsilise) tagaksid?