Palju Õnne blogi sajanda postituse puhul!

Mõtted sõnadesse....

Taas on laisalt kulgev pühapäevahommik. Taevas nutab ja väljas on novembrikuule kohane ilm. Kohvilõhn teeb haistmismeelele pai ning muusika voogab mööda elamist samas tempos Ajaga. Päev enda jaoks. See on helge teadmine.

Kirjutasin eile selle aastalõpuhulluse endast minema ja sama tegin ka kummitava  looga elluärganud lapsest. Elu kiirteel võib vabalt rallida, kui on võimalus ja oskus õigel ajal pause pidada, et edasivormeldamiseks kütusepaagid täis tankida.

See on minu suvel teraapilise kirjutamise eesmärgil alustatud veebipäeviku sajas postitus. Tänan kõiki lugejaid, kes on minu digielutuba külastanud ja minu sõnadeks saanud mõtteid lugenud. Kaasamõtlejatele ja kirjasaatjatele minu siiras tänu ning kummardus! Kõigile läbipõiganutele palju head ja helgeid hetki elus!

Sirvisin kirjutatud kirjajupikesi. Nad on aegade jooksul teraapiliselt kirjutamisest muutunud kohati mõtisklevaks või peegeldavaks. Vähemalt mingi osa neist. Tore on jagada mõtteid ja hetki elust, mis muidu ajaloohõlma kaoks.

Jätan selle postituse lühikeseks ja sisu rõõmsale lainele. Ennem, kui sünnipäevapostitusele joone alla tõmban, siis üks tsitaat oscar Wilde’lt:

Igaüks elab enda elu ja peab selle eest ise maksma. Kahju ainult, et üheainsa eksimuse pärast tuleb korduvalt tasuda. Inimestega asju ajades ei lõpeta saatus kunagi oma arvet.

Järgmiste kohtumisteni!